ja kliki seejärel „lisa ostukorvi“
ja kliki seejärel „lisa ostukorvi“
ja kliki seejärel „lisa ostukorvi“
ja kliki seejärel „lisa ostukorvi“
Kui te mõtlete, et ateljee läks koolivaheajale, siis eksite. Koolivaheaeg tuli hoopis ateljeesse.
Nimelt meenutasid noored lapsevanemad, et nemad veetsid omal ajal koolivaheaegasid maal vanaema juures ja mina sain sel ajal puhata (puhata tähendas minu jaoks tööl ja loengutes käimist).
Nüüd on koolivaheaeg ja nemad tahavad puhata, noh niisama tööl käia. Seega võiksin mina lapsed nädalaks ajaks enda juurde võtta. Mis sellest, et ka mina pean töötama. Ega lapsed ei sega mind, nad mängivad.
Nii lihtsameelne ma muidugi ei ole, et lapsi ise ja omaette terve päeva mängimas ette kujutan. Nädalast rääkimata. Kuid kuna mul esmakordselt oma ettevõtte väikese ajaloo jooksul ei ole ühtegi umbe jooksnud tähtaega, siis ma väga vastu ei punninud. Eks ma olengi kaugemal elavate lastelastega üsna vähe aega koos veetnud. Teisi lapselapsi näen seevastu pea iga päev.
Minu senine kogemus ütles, et nüüd valitseb terve nädal aega minu kodus ja ateljees ja üldse kogu minu päevakavas üks suur kaos. Igaühel on algavast nädalast kindlasti omad ootused ja lootused, soovid ja nõudmised. Üsna tõenäoliselt ei ole mul võimalik lapsi veenda, et mul on vaja teatud osa päevast ka omaette olla, keskenduda, õmmelda. Arvestades ka, et saabuvad külalised on üsnagi temperamentsed, st ülekeevate emotsioonidega. Nii argipäeva askeldustes kui ka omavahel mängides.
Ja siis tuli mul idee - ameerikamaa superlapsehoidja seebikast laenatud idee - teha lastega koos meile üks suur ja ilus ühine päevakava.
Kirjutasime paberilehele tegevused, mida igapäevaselt tuleks teha:
* sõõmine 4x
* õues olemise aeg
* joonistamise ja lugemise aeg
* mängu aeg
* TV ja tahvelarvuti aeg
* koosolemise aeg (teeme süüa jm toimetused)
* koos tegemise aeg (ühised mängud või meisterdamised)
* magama mineku aeg
Lõikasime/rebisime need siis paberist välja, jagasime ennelõunasteks ning pealelõunasteks tegevusteks ning lõpuks sai iga tegevus ka kellaaja kõrvale. Joonistamise ja lugemise aja sättisin peale lõunasööki, et oleks keskpäevane rahulik aeg, mil lasteaias on tavapärane lõunauinaku aeg. Laste tegevuste kõrvale märkisin ära, millal on minu töötamise aeg. Samuti panin kirja minu TV aja, tunnikese, mil soovin oma igapäevast seebikat vaadata.
Kirjutasin kogu päevakava suurele paberile suurte ja värviliste tähtedega ja panin maalriteibiga ukse külge. Lapsed kaunistasid ja värvisid, kuidas ise soovisid. Hetke pärast oli vaja sinna lisada veel punase vildikaga neli tähtsamat keeldu - ei karju, ei kakle, ei kaeba, ei kiusa.
Ega mul erilist usku ega lootust asjasse ei olnud. Kuid üllatus, üllatus, SEE TOIMIS! Täiesti hämmastav, aga see oli lastele huvitav. Nad jooksid iga natukese aja tagant vaatama, et mis nüüd saab. Väiksem veel kella ei tundnud, aga sellest polnud hullu. Lugeda ta juba oskab ja kella saab teistelt küsida.
Esimesel päeval oli hoopis minul raske oma igapäevast rutiini ringi sättida ja oma tööd kella järgi alustada/katkestada. Lapsed lugesid lausa minuteid - söök hilines 5 minutit! Praegu on juba koos tegemise aeg!!! Kohe-kohe algab TV ja tahvelarvuti aeg... 3 minutit veel! Istuvad diivanil, pult näpus. Kas me paneme nüüd riidesse, kohe on õue aeg! Mängime täna koostegemise ajal jälle seda redeli lauamängu! Kui ma vaikselt olen, kas ma võin siin mängida (minu töötamise aeg ja õmblustuba). Tüdruk on nimelt väga vaimustatud minu õmblustöödest, eelkõige lapitekkidest. Seekord käis ta valmivat kiisut silitamas ja arvas et ma võiksin talle veel ka sellise lapiteki õmmelda. :-)
Olen ka oma lastega omal ajal kindla päevakava järgi elanud, kuid ma pole seda kunagi seina peale kirja pannud ega planeerinud igasse päeva konkreetse aja nendega koos olemiseks jmt. See oli nüüd tõesti vahva ja väga motiveeriv.
Olin sellest kogemusest nii üllatunud, et tahtsin seda teiega jagada.
Pildil - nooremad tahtsid proovida ka vabakäe tepingut. Tegin neile kummalegi ühe ümmarguse vatiiniga lapikese, millest sai väike kuuma alus. Nad said teppida sinna peale ringikesi ja triibukesi, st juhtisid lapikest nõela all ringi. Ma hoidsin oma näppe turvalisuse mõttes nende näppude ja nõela vahel. Üks õmbles, teine pildistas. Ülejäänud õmblemise ja nööbimängu pildid ei tulnud lihtsalt välja. :-)