Lapitekkide õmblejad üle Eesti on ühinenud ning tegutsemas suures ja toredas projektis Lapivaip 100.
See on projekt, kus 100 käsitöölist, suures osas käsitöö õpetajad ja teised tublid õmblejad, on Meieselts Meroosi ja Vastseliina Käsitööühingu eestvedamisel otsustanud kinkida Eestile tema 100. sünnipäevaks 100 lapivaipa mõõtudes 100x100cm, mis ühendatuna oleks üks suur 100m pikk lapivaip.
Lapivaipade teemaks on "Minu Eesti täna".
Liitusin projektiga kohe esimesel päeval, kui see välja kuulutati ning sain oma töö numbriks 4.
Teema valimine - esimene etapp ja paras nuputamine. Kõigepealt käis peast läbi 100 erinevat mõtet, kuidas võiks tuua esile oma tänasest päevast midagi olulist, mis kõnetaks ka teisi. Midagi suuremat kui oma tuba või koerake õue peal.
Esmalt tuli idee teha midagi loodushoiu ja -kaitse teemal, kuivõrd minu igapäevane töö on tihedalt seotud mõtetega taaskasutusest ja uuskasutusest. Iga päev, iga materjali puhul, tiksub kuklas - mis põnevaid töid sellest või teisest saaks välja mõelda jne.
Teine minus palju mõtteid ja tugevaid emotsioone tekitav teema on esoteerika, sh mandala mustrid, värvid jne.
Kolmandaks meelierutavaks teemaks aga muusika, kultuur, rahvapärimused, sh laulupidu ja tantsupidu.
Juhtus nii, et sisehääl valis selle viimase. Kuigi ise käin laulmas ja olen ise laulupidudel osalenud, siis valisin oma lapivaiba teemaks tantsupeo. Sest see kõik on nii võrratult ilus ja müstiline! Mida aasta edasi, seda imelisemaks need minu silmis muutuvad alustades suurest laulu- ja tantsupeo rongkäigust kuni viimse helini laulukaare all. Ning tantsupidu - kuidas kogu see suur ja rõõmus värvitriibuline staadionitäis tantsivad ühtse tervikuna. Kõik need toredad liikuvad mustrid ja imelised süžeed! Ning kõik need pisikesed tantsumudilased! See on üks suur ime, meie Eesti suur ime!
Eesti rahvariided... Kui oma kooriga Itaalias käisime, olime oma riietega vaatamisväärsus omaette. Igal sammul tuli keegi ja palus luba meie seltsis ennast pildistada. Siin pildil oleme 1300m kõrgusel mägedes, kus toimus järjekordne kontsert.
Kui laulu- või tantsupidu, siis ka triibulised seelikud. Olen varem teinud ühele tantsuõpetajale tantsijatega lapiteki. Siis õmblesin ise triibud kokku.
Võtsin triibukangaste tootjaga, Olgitex'ga ühendust ja uurisin, kui palju erinevaid triibukangaid neil on ning kas nad on nõus mulle müüma kõikidest kangastest jupikese. Aega võttis, kuid sain jaatava vastuse ning siin nad nüüd on: 52 erinevat triibukangast. Igaühel silt küljes, mis piirkonna triipudega tegemist.
Muudkui joonistasin erinevas suuruses ringe, mõõtsin, lõikasin, sobitasin, õmblesin ja jälle otsast peale. Proovisin õmmelda seelikuid küll ruutude keskele, peale ja vahele. Proovilapp, millega rahule jäin, on lõpuks olemas ja pildil näha.
Lõikasin kõikidest 52-st triibukangast välja seelikute jaoks ribad ja porte jaoks teised, veidi kitsamad ribad. Lapivaiba portele lisan igast olemasolevast triibukangast ühe.
Seelikuid igast variandist nii väikese, so 100x100cm pinna peale kahjuks ei mahu. Sellepärast teen sama kavandi järgi mitu lapivaipa. Üks projekti jaoks, teine (teised) müügiks. Või endale koju seinale. Olen nendest kangastest nii vaimustuses, et tahaks aina midagi veel ja veel lahedat nendest õmmelda.
Ning kui mõni seelik veel üle jääb, siis teeks natuke pisikesi suveniirikesi. Jõulukingituste õmblemisega juba ammu aeg alustada.
Teine lapivaip jääb oma järge ootama, mil tellimustööde järel tema jaoks taas aega leian. Teen selle iseendale.
Aga valmimiseni on veel omajagu aega. Hetkel on masina all 32 pisikest valget linast varrukat valgete pitside ja väikese roosa käekesega.