ja kliki seejärel „lisa ostukorvi“
ja kliki seejärel „lisa ostukorvi“
ja kliki seejärel „lisa ostukorvi“
ja kliki seejärel „lisa ostukorvi“
ja kliki seejärel „lisa ostukorvi“
Kui juba vanaema juurde tullakse, siis peab saama ka õmmelda.
Seekord otsisime välja kunagi varem pooleli jäänud töö - väikese teksaseeliku, mida tookord pitsikeste ja masintikanditega kaunistama hakkasime. Masintikandid said tehtud ja pitsipaelad ka valmis pandud. Kuid sinnapaika see jäi, kuna väike neiu arvas, et tema sellist seelikut ei küll kandma ei hakka.
Nüüd tuli mõte tollane töö ja vaev kuidagi ära kasutada ning otsustasime sellest hoopis ühe toreda kaisupadja teha.
Töö käik:
1. Sobitasime pitsid masintikandite vahele ja õmblesime peale. Sirge servaga pitsid sirge õmblusega mõlemast servast. Lainelise servaga pitsid kolme sammulise sik-sakiga. Igat erinevat värvi pitsi jaoks uus niidivahetus. Ikka laps ise ja suure põnevusega.
2. Mõõtsime padja (35 x 35 cm), arvestasime juurde väikese varu ning lõikasime pitsitatud pealisriide parajaks, so 38 x 38 cm. Proovisime seda teha lõikuri ja vastava joonlaua abil. Seegi omamoodi kogemus.
3. Padjakatte tagumise poole ja kinnise õmbles vanaema ise valmis. Kinniseks panime pesutrukid. Seda seetõttu, et tagumine pool oleks sile, kui tahaks pead padja peale panna.
Trukkide panemine aga oli üsnagi tüütu. Küll ei tahtnud nad kinni jääda või kui esmapilgul jäidki, siis hiljem selgus ikkagi, et truki detailid on mööda vajutatud ja lagunesid laiali. Terve peotäis trukke läks prügikasti enne kui kinnise korda saime.
4. Padjapoolte kokku õmblemine, triikimine.
5. Nööpide sobitamine mustrisse oli kõige põnevam. Kuna Carolin oli ennegi minu nööbivarudega tutvunud, teadis ta üsna täpselt, milliseid nööpe ta tahtis kasutada. Nende leidmine võttis vaid omajagu aega. Oli üsna hämmastav, kui oskuslikult ta valis nööpide värve ja neid ringi paigutas. Eks mõningaid soovitusi andsin ka omalt poolt, kuid 5-aastase lapse kohta oli tema mustri sobitamise oskus lausa hämmastav. Pani nööbi peale, vaatas siit ja sealt ning vahetas teise vastu. Teine värv, teine suurus. Ning niimoodi kogu töö, iga üksik nööp.
Kui pitside vahele sai lõpuks mingi nööbimuster kokku ja tasakaalu, siis pitsivaba suur kolmnurk tundus esialgu üsna keeruline.
6. Nööpide kinnitamine. Kuna sellise suure hulga nööpidei kanga külge õmblemine oleks ääretult tüütu ja aeganõudev, otsustas vanaema need sinna peale siduda. Kõigepealt sirgeldasime padja suurusele paberile padja mustri ja ladusime nööbid sinna ringi. Et kujundus näha oleks. Seejärel võtsin valge heegelniidi ja suure nõela, torkasin 2x kangast/nööbist läbi ning sidusin kanga pahemalt poolt otsad umbsõlme.
7. Kuniks vanaema nööpe ja rosette padja külge kinnitas, tuli selline ettepanek: "Ma võiksin sulle ju teatrit teha, et sul igav ei oleks!". No nii nunnu! Muidugi on tore nokitseda õmblustöö kallal, kui teater tuleb koju kätte. Väga tore teater oli, kolm lugu mängiti läbi, kuniks padjakate valmis sai.
