Kuidas minu ettevõte alguse sai.

Avaldan väikese saladuse - räägin sellest, mis töö mul praegu käsil on ja kuidas lugu alguse sai.
Nimelt lugu selline, et kui ma 2 aastat tagasi töötuks jäin ja otsustasin palgatööd mitte kunagi enam teha vaid iseendale tööandjaks hakata, soovitas kohalik muusikakool minul kui õmblustööga tegelejal hakata pillikotte õmblema.

Kanneldele, trummidele jne. Proovi mõttes laenasin mõneks ajaks nahamasina ja õmblesin paar termantiinist klaverikatet. Täitsa korralikud tulid välja - kinnitused krõpsude ja klambritega et sõnakuulmatud lapsed koridoris pilliga ei vallatleks, korralikud kandid, õmbluse alla tugevduspaelad jne. Lausa imestasin, et esimese hooga nii hästi õnnestus. Ning mulle sellise paksu ja tugeva materjali õmblemine täitsa meeldis, täiesti omamoodi kogemus.
Seejärel sain tellimuse väikekandle kottidele...

Võtsin õmblustöö hooga ette. Õmblesin kottide pealistükid erinevast taaskasutust materjalidest - teksast, muusikakooli vanast vormikampsunist, velvetist, lisasin helkurid, litrid, rosetid jne. Kuid siis pidin kahjuks laenuks saadud nahamasina tagastama ning kottide õmblemine jäi ootama "paremaid aegu".

  

Samal ajal oli mul käsil äriplaani kirjutamine ning alustava ettevõtte toetuse taotlemine. Esialgu plaanisin muretseda teppimismasina. See on 3 m laia raamistikuga masin, kuhu kinnitatakse korraga suure teki kõik kihid (alusriie, vatiin, lapitehnikas õmmeldud pealisriie) ning tepitakse kogu pind tihedalt ja mustriliselt läbi. Eestis on minu andmetel hetkel selliseid masinaid kaks. Tööstuslikest masinatest ma muidugi ei räägi, ikka väiketootmise omadest.
No vot siis hakkasin kahtlema, kas see on ikka kõige parem valik. Mitu kuud kaalumist ja uurimist ning otsustasin oma ettevõtluse suunitluse osas ringi - nahamasin annab tegevuseks märksa laiemaid võimalusi. Ühtlasi oleks see uueks väljakutseks ja uus on minu jaoks alati põnev.

Kuigi oman majandusalast haridust, osalesin veel paarikuulisel ettevõtluse intensiivkursusel ning koostasin enda meelest jube vinge äriplaani. Esitasin äriplaani ja vastava taotluse jaanuaris 2013. Vastuse tähtaeg, mis oli 1,5 kuud venis lõpuks kolmele kuule. Ootamist ja muretsemist oli palju. Lõpuks siis saabus vastus - eitav. Oma pettumust ja pahameelt ma siin kirjeldama ei hakka. Vaidlustasin otsuse, ootasin tagasisidet lubatud 10 päeva asemel 40 päeva. Ikka eitav vastus.
Mis mul muud üle jäi - võtsin oma äriplaani uuesti ette ja kirjutasin veel 2x pikemaks. Ju siis komisjon ikka ei saanud aru kui tark ja tubli ma olen :-))) Aga seekord ma suutsin neid veenda ning poolteist kuud hiljem, seekord siis detsembris 2013 sain positiivse vastuse.

Nüüd võisin registreerida ettevõtte, tellida nahamasina ja mõned väikevahendid, mis taotluses kirjas. Nahamasina tellimisega läks eriti hästi. Senimaani orienteerusin kasutatud tööstusmasinatele, mille müüki saabumine oli õnne ja juhuse asi. Rääkimata hinnast, mida oli raske prognoosida. Lisaks nõudsid need masinad mitte ainult tööstusvoolu vaid ka kompressorit. Ja oh õnne - kui toetus käes, tulid müüki küll veidi nõrgema võimsusega, kuid ilma suruõhuta masinad, mis uuena maksid sama palju kui planeerisin kasutatud masina jaoks. Kuna ma mööblit remontima ega autotoole õmblema ei hakka, sobis see pakkumine mulle nagu rusikas silmaauku. :-)

Jõuludeks oli masina tellimus saadetud ning nüüd on see "imeloom" kohale jõudnud, kokku monteeritud, õlid sisse valatud ja prooviõmblused tehtud. Ma olen nii happy!!! Töö tempo on esialgu aeglane, kuid 15 koti tellimust ootab ja nende õmblemine saab olema huvitav ja vahva! Eks natuke keeruline ka, sest kogu sellise toote valmistamise tehnoloogia pean ise välja mõtlema, leidma head ja toimivad lahendused, efektsed tulemused. Põnev!