Blogi

Miks ma kasutan oma õmblustöödes tootmisjääke? Kindlasti mitte sellepärast, et oleks odavam.
Tootmisjääkidest valmis tooteni on pikk ja ajamahukas tee alustades sobivate materjalide hankimisest uute mudelite loomise ja omanäolise/originaalse toote valmimiseni.

Aga just selline ette antud materjalidest millegi ägeda kombineerimine ongi põnev ja minu jaoks see õige ja tore väljakutse! Ja üldse, nii hea tunne anda uus elu täiesti uutele ja korralikele materalidele, mis on määratud hukule, prügimäele, jäätmetesse.

Kas suudate ette kujutada, kui palju läheb kasvõi ühel suurtootjal IGA PÄEV materjale jääkidesse, st ära viskamiseks. Kellel konteinerite kaupa, kellel kogunevad tohututesse angaaridesse, sest utiliseerimine on kallis, kes lihtsalt salaja matab maha.....

Näiteks toon kuhja mööblinaha, -kanga või kunstnaha tükke, lappan need värvide järgi virnadesse ning iga värvi ja materjali puhul juba lendavad silme eest läbi ideed, millega neid oleks tore kokku sobitada ning mis oleks insipireeriv tulemus. Kas mõni armas kotike väikesele tüdrukule, vahva mustriga istepadi, seljakott jne. Kõiki ideid ei saa ega jõua realiseerida, mõned ootavad järge aastaid, kuid inspiratsioon on suur ja see ongi tähtis.

Lihtsam, kiirem ning ka odavam on osta sobivad materjalid kataloogi järgi eelnevalt kavandatud tootele, õmmelda valmis korralik kogus ühesuguseid tooteid ning poodidesse müüki viia. Kuid minu jaoks on see igav. Kataloogist tellimiseks peavad olema ühesuguse materjali kogused väga-väga suured. Ei taha sellist masstoodangut teha, sooviks jääda siiski käsitöö peale.

Taaskasutusmaterjalide realiseerimisel on kõige keerukam ja ajamahukam igale materjalile sobivates toonides ja mõõtudes lisandite leidmine - lukud ja lukukelgud, paelad, kandid, rihmad, needid, aasad, karabiinid, öösid, sangad, spets niidid jne jne.

Näiteks tõmbelukud.... Kataloogi järgi saaks tellida 1000m kaupa igat värvi tõmbelukku ja sinna juurde sobivas toonis lukukelgud sarnastes kogustes. Tellid ja nii lihtne see ongi. AGA.... ma ei vaja 1000m lukku korraga (24 erinevat värvi teeks kokku juba 24000m). Kui saan näiteks 30m roosat lukku ühelt müüjalt (seda jätkub mul umbes aastaks), siis kelgud pean leidma teiselt või kolmandalt ja nii igat värvi ja mõõtu lukkudega. Käin kangatükid taskus mööda tarvikute müüjaid - 30m helerohelist tõmbelukku olemas, aga kelke neil enam ei ole ja juurde ei telli.... Karabiine on vaja ühe mudeli jaoks 20mm laiust, teise jaoks 1,7mm, kolmanda jaoks 30mm. Ning siis selgub, et sinepikollase koti jaoks on olemas materjal, aga lukku ei saa, kui saan luku, siis seda värvi kelkusid enam ei ole (või on teise tootja omad ega sobi sellele lukule või on teises mõõdus jne). Koti rihma paela saan, aga sobivas laiuses karabiine ei ole. Selline kombineerimine päevast päeva.

Külastage minu e-poodi ning te näete, mida põnevat on võimalik teha materjalidega, mis suurtootmise poolt on määratud hukule ehk loodusesse.
www.mailisepood.ee

Laupäeval, 15.detsembril 2018, toimus Tartu Ülikooli Raamatukogus trükise "Lapivaip 100. Minu Eesti täna" esitlus. Trükises, albumis, on sees kõik need 100 lapivaipa ja tegijat, kes EV100 sünnipäeva projektis osalesid. Lapitööd valmisid juba aasta alguses ja on rännanud näitustena läbi kogu Eesti, alustades põhjarannikust ning jõudnud tänaseks Tartusse.

Trükise esitlusel tervitas meid Tartu linnapea, hr Urmas Klaas. Muusikalisi vahepalu mängis viiulil Marta Külaots.
Suured tänud projekti eestvedajatele, Sirje Pakler ja Ilme Aim!

Eeskavast ma pilte ei teinud, aga lisan mõned klõpsud raamatust ja näitusest.
Ühel pildil olen ise oma tööga, teisel minu kaassõltlane, Krista alias Õmblusmamsel. Minu süda sulas kui mitmed tunnistasid, et minu töö oli kõigi 100 töö hulgas nende lemmik ja küsisid oma raamatusse autogrammi.

Väga tore ja südamlik üritus oli ning juba uus suurprojekt on välja kuulutatud: Balti keti aastapäevale pühendatud lapiprojekt koos Läti ja Leedu lapitajatega.
Lapivaip 100 projektist olen kirjutanud pikemalt oma kodulehe blogis:
http://www.mailisdesign.com/blogi

Siin pildil on alumine töö minu vaip "Tantsupidu" ja mine ise ka.

Minu tekid ja minu tehtud tekkide raam!
Alustasin selle tekiraami tegemist juba eelmisel aastal. Kohalikus koolis korraldati puutööring täiskasvanutele - kaua oodatud võimalus!
Olen ammu juba tahtnud puutöös kätt proovida. Vargsi korjasin ilusamaid pakke voodi alla, küttepuude hulgast.
Novotsiis - raami tegemist alustasin nuppude treimisega. Igas tunnis 1, hiljem 2 ja lõpuks juba 3 tk tunnis. Päris ühesugused ei õnnestunud, aga mulle meeldivad.
Seejärel tegin suurtele prussidele need lõhed, kuhu pikad pulgad panna saab. Nojah, mitte pulgad vaid ümarliistud. Kõik lihvisin oma kuldsete käte ja tükikese kollase liivapaberiga üle. Toestuse aitas mees teha ja treitud nupukesed pulga otsa ka kinnitada. Napsas kruvidel pead maha, kruvis nad kokku ja liimi vahele. Nuppudel olid süvendid ka, aga tundus, et liiga väikesed.
Nonii.... järgmisel nädalal suur laat tulemas, võtan siis seekord lapitekke ka kaasa. Ja kõik need nunnud vildist kotikesed ja pisikesed jõulusokikesed jne.
Tulge mind vaatama!
7.-9.dets 2018 Tallinna Käsitöömess, laulualava ruumides. Külastajatele on sissepääs tasuta!

Tekid uue raami peal, jõululaat 2018.

Lapselastel on lasteaias käsil heategevusprojekt, kus nad korjavad varjupaiga koertele kingitusi jõuludeks. Igas rühmas on oma kastike ja sinna lapsed viivad kutsudele mänguasju või sööke või magamisasemeid jmt. See rühm, kes kõige rohkem kingitusi kokku saab, läheb varjupaika kingitusi ära viima.

Mul tuli mõte vähendada kangajääke ja õmmelda mõned matid kutsudele, aga koos poistega. Et ikka nende osalus asjal juures oleks. Täna oli Mathiase kord. Olin talle suure kuhja erinevates värvides tükke valmis lõiganud. Tema roll oli otsustada, kui suurt ta teha tahab (mul oli 3 suuruses põhjad ootamas), valida ise värvid ja mustrisse paigutada. Kokku õmblesime ka koos.

Vahepealse aja käis pisikese pintslikesega mööda mu masinaid ja puhastas nad ära. Kõik ükshaaval iga viimse kui kaare ja prao.

Järgnevalt ladusime, kinnitasime haaknõeltega ja õmblesin kokku põhja kanga, ruutudega kanga ja kõige peale vatiini. Külje peale jätsin ümberpööramise ava. Poiss sai kääridega servad tasandada. Lõikamine meeldiski talle kõige rohkem. Tükeldas kogu jäätmekasti pisikesteks killukesteks. Ise rääkis: "Sul on palju tööd. Aga mul on vähe tööd ja palju prahti."

Veel üks tore kommentaar: "mul sattus midagi suhu, mis on kangesti kanga maitsega!"
Ma teppisin samal ajal mati servad ringiratast üle ja kihid ruutudena samuti. Nii püsib paremini vormis nii kutsu all kui peale pesu.

Poiss oli väga asjalik ja töö korralik. Pakkis lõpuks ise töö kokku, homme võtab lasteaeda kaasa.
Eks väikevennaga teeme mõni teine päev sama töö ära.

Olen varem ka mõelnud, et võiks midagi sellist teha, kuid tundus, et neid on nii palju igasuguseid ja kõikjal, et pole mõtet masstoodanguga võistlema hakata.

Tänu tellija vihjele aga selgus, et kõik pakutavad on sünteetilistest materjalidest - kiled, nailonid, PVC-d jne. Puhastamine märja lapiga vmt. Pesta ei saa. Tema aga tahtis just nimelt naturaalsest materjalist, neid aga polevat kuskilt leida.

See on täitsa minu teema, eelistan ise ka naturaalseid kangaid ja vatiine, kui vähegi võimalik. Eriti kui tegemist on laste asjadega või ükskõik milliste ihu vastas kasutatavate riietega.

Kui minu lapsed olid väikesed, siis me ei reisinud. Veel vähem sai teha seda lastega. Kõik oli kauge välismaa, isegi Soome ja sinna päsemine oli igamehe unistus.Suuri kaubanduskeskusi polnud olemas, kus praegu emmed pisikeste beebidega oma aega veedavad. Tol ajal lapsevankriga poe uksest sisse sõita ei saanud. Poes lihtsalt ei mahtunud vankriga sõitma, pidid oma beebi ukse taha jätma ja jooksuga toidud ära ostma. Kui laps vahepeal nutma hakkas, kussutas teda mõni juhuslik möödakäija ja toppis talle lutti suhu (pesemata kätega, hea kui lutti peale maha kukkuist oma suust läbi ei tõmmanud).

Vot olid ajad.

Jah, polnud selliseid tarvikuidki, mida kaasa võtta nagu ühekordsed mähkmed või märjad salvrätid vmt. Oma lapsi mähkisin kodus baika teki peal ja ei olnud küll probleemi, et nad selle täis oleksid lasknud. Kui juhtus, siis tekk pesusse, ei miskit hullu. Sellepärast ma mõtlengi, et miks nad peaksid olema kilest või mingist muust plastikainest? Tõmbadki lapiga üle ja jätad kuivama? Ma tahaks küll pesta, kui laps sinna peale miskit laseb.

Nüüd siis selline tore asjake tellitud...
Nuputasin mitu päeva, kui suur see alus võiks olla, mis kujuga, mis materjale võiks kasutada, sh - kas panna vahele vatiin, millise suurusega ja mitu taskut võiks olla, et nad esmavajaliku ära mahutaks, milline kinnis, kas ja millised sangad....jne. Ja valmis nad nüüd on!

Mähkimisalus suuruses 75x75cm, kokku volditult 25x25cm.
Linane kangas, puuvillane vatiin ja puuvillane flanell voodriks. Linane on eelnevalt pestud. Mati pind on läbi tepitud, et vatiin pesus paigal püsiks, servad kanditud. Taskuid on 5 - mähkudele, salvräti pakile, lutipudelile, üks pisike veel tagavara sokikeste vmt tarvis ning väike tõmbelukuga tasku näiteks luttidele.
Matt volditakse alguses pikuti kolmeks ning seejärel veelkord kolmeks. Kinnis on koos sangadega - paned sangad kokku ja takjaribaga kate ümber sangade kinni. Sel moel ei ole vahet, kui palju asju taskutesse panna, kinnis ulatab ikka kinni.

Mähkimisalused asuvad e-poes, laste toodete valikus.

Miks kaubanduses pakutavad laste vöökotid on nii suured ja paksud, et sinna võiks mahutada vabalt võileivad või puhta pesu või tennisepallid või kaisulooma. Ka täiskasvanute omad on nii matsakad, et jaki alla ära ei mahu või kui mahub, siis näed sellega välja nagu titeootel mamma?

Mida siis peaks vöökott mahutama? Lastel pole ju muud vaja endaga kaasas kanda kui natuke taskuraha, mobiiltelefon, magnetkaardid ja võtmed. Või mida veel? Ülejäänu saab ju koolikotti panna ega pea kogu aeg enda juures hoidma.
Mida täiskasvanu vöökotti paneb? Võimalik, et päris palju asju, kuid ma ise vajan vöökotti näiteks laadale müüma minnes ja see oleks koht, kuhu raha sisse panna. Mitte midagi enamat.

Tänasel päeval on lasteaedades kombeks korraldada heategevuslaatasid, kus kogu pere panustab müügilauale midagi toredat hea eesmärgi nimel. Seal õpivad lapsed tegema ka oma elu esimesi ostusid. Eelmisel nädalal toimus lasteaias järjekordne mihklilaat ja mudilased tulid vanaema kottide riiulilt endale pisikest mündikotti otsima. Piinlik küll, aga ei olnudki mite midagi sobivat pakkuda.

Niisiis võtsin ette uue kotimudeli tegemise. Uurisin kõigepealt netist, mida lastele selleks puhuks pakutakse. Oli igasuguseid pisikesi rahakotte, kuid laste taskud on nii pisikesed, et sinna ei mahu ükski rahakott. Vöökotid oli aga kõik tavapärase ümara lõikega, mis tundus mõttetult suur ja paks.

Niisiis otsustasingi teha just nii suure koti, et sinna mahuks raha, koolilastel ka pangakaart ja mobiiltelefon. Küll võtmed ka nende sekka ära mahuvad kui vaja. Tegin juurde ka vöö, väikesed ei kanna ju püksirihma.

Mulle tundub vahest, et õmblusmasin ja arvuti/mobla võistlevad minu aja pärast. Mõni päev üldse õmblusmasina taha ei jõua, sest e-poed, sotsiaalmeedia ja igasugune paberimajandus võtavad päeva napsti ära ja õmblema üldse ei jõuagi.
Üks tore näide, millise bürokraatiaga tuleb ettevõtjal tegeleda: nüüd kus mu ettevõte hakkab saama juba 5 aastaseks, potsatas mu postkasti selline tore kiri: "Tegeliku kasusaaja andmete esitamine". Kiri ise oli terve kilomeeter pikk ja sisaldab pikka selgitust sellest, miks ja kuidas ma pean esitama andmed selle kohta, kes minu ettevõtmisest tegelikult (!!!) kasu saab....

Paneb kohe kukalt kratsima. Esimene kasusaaja on muidugi minu auto, sest kodu ja linna vahet sõitmine on suht kulukas, olgu siis materjale ostma, pakke postitama, raamatupidaja juures käia, iga pisemgi sõit kokku poolsada kilomeetrit.

No kes siis veel minu tööst kasu saab? Kindlasti kangariiul, see aina kosub ja kasvab ohjeldamatult! Ning valmistoodete tuba... Mul on tõesti terve tuba kõigi nende armsate tööde jaoks (minu jaoks on nad kõik nii armsad!!!), mida päevast päeva varavalgest hilisõhtuni muudkui õmblen ja õmblen. Müümisega on teadagi nii nagu ühel käsitöölisel ikka. Me pole keegi mingid super-turustajad.

Kasusaajad... naljanumber!

Minu isiklik kasu seisneb töörõõmus ja loomingulises õnnes! Mikroettevõte ühe juhatuse liikmega ja mitte ühegi palgasaajaga, no kes see siis ikkagi kasu saab? Kõik need andmed on ju ametlikult saadaval! Aga ei, ikka täida mingeid ankeete ja tõesta, et ei tegele rahapesuga. Käsitööline ja rahapesu!!! Teate, ma luksun praegu kontrollimatult!
Loominguline rõõm, loominguline rõõm, mis muud. Ei loe laupäevad ega pühapäevad kui uus idee või põnev lapimuster pähe kargab.

Mida teie lemmikloom teeb, kui tal on igav?
Minu viimane kutsu oli õuekoer ja midagi erakorralist polegi meelde jäänud kui vaid lillepeenardest, sügavalt mulla alt leitud "seakõrvad". Tagantjärele mõeldes oli ta üks superkoer, alati nii rõõmus ja sõbralik, ei olnud tal kombeks aiamaale koopaid kaevata, möödujaid terroriseerida, külapeal ringi hulkuda ega mõttetult haukuda.
Varasemad koerad olid mul linnainimese ehk korteri koerad. Vot nemad küll piinlesid tihtipeale igavuse ja nelja seina vahel ja saatsid korda nii mõndagi.

Praegused lemmikud on mul kanad. Neil ei tohi küll igav ega kitsas olla, sest siis on jama majas, hakkavad üksteisele jõhkralt liiga tegema. Netiavarustest võib kõiksugu pilte ja videosid leida, kus kanadele on pandud küll kiiged, löökpillid või misiganes mänguasju tegutsemiseks. Lihtsamad viisid nokaliste talvise igavuse peletamiseks on köie otsa riputatud kapsad ja kaalikad, mida nad ajaviiteks nokkida ja taga ajada saavad.

Aga kui teie lemmikloom on hobune ja tal on peale trenni igav? Minul hobust ei ole, küll aga minu lapsel ning viimati tuli meil üheskoos jälle terve virn hobutekke ära parandada. Sest sellele sõbrakesele meeldib vabadel hetkedel harjutada iseseisvat teki seest välja pugemist või niisama tekkide nurki või klambreid või paelu-rihmasid puru närida või ribadeks käristada.

Kui küsite, et misasi see hobutekk on ja miks neid peab olema terve kuhi, siis selgituseks mu tütre kiri piltide kohta (pildil viimati remondis käinud tekid):
Kõige alumine on tallitekk ehk siis boksis olles külmal ajal seljas. Järgmised kolm on vihmatekid koplis käimiseks, üks kaelaosaga ja kaks ilma ehk normaalsemateks jahedateks ilmadeks. Edasi kolm fliisilist tekki, mida kasutatakse peale trenni, et hobune ära kuivaks/jahtuks, enne kui tallitekk selga läheb.

Seljas pildi tegin ilma kaelaosata vihmatekist.
Nonii, nüüd oleme kõik natuke targemad kui enne, kui te just ise hobuinimene ei ole.
Kui teil on huvi hobustega lapitekkide vastu- inimestele mõeldud tekkide - siis hetkel on pakkuda mõned päevatekid pikendatava voodi mõõtudes (lastele - päevatekid pikendatavale voodile) ning kosmeetika kotid hobustega (kotid - kosmeetika kotid).

Olge tervitatud siinkohal kõik lemmikloomade pidajad!

Jälle üks tööpäev õmblusmasina taga otsa saamas. Nii nagu hommikukohvi joodud, nii jooksuga ateljeesse ja sinna ma ennast kangaste vahele ära kaotasin. Lõpuks kui selja sirgu ajasin ja kella vaatasin, kukkus lõug alla.... juba 17.
Vot mis tähendab tööst rõõmu tunda.

Selle tekiga alustasin tegelikult juba eile hommikul, aga ei jõudnud kangaste valimisest kaugemale. Mustri osas oli suur ja tühi mull. Täna hommikul ärgates teadsin, et mustrit ei tule. Tulevad väikesed ruudukesed.
Kas teiega ka nii juhtub ja kuidas selline eriti kirju tekk meeldib?

Valmistekkidest pilte näeb valikus "kodu - beebide lapitekid" ning tõenäoliselt lähevad need kohe sealt edasi valikusse "müüdud".

Kuivõrd eelistate teie naturaalseid materjale?

Mina näiteks ei suuda kanda mitte mingisugust nailonit, polüestrit ega muud kahtlase sisuga materjalist kleite, pluusisid, salle jne. Poes riideid valides vaatan esimese asjana materjali silti. Sünteetiline toode võib minu pärast olla ükskõik kui kena või odav, mina teda kanda ei saa. Ajab keha kihelema ja higistama ja vahest hakkab täitsa paha.

Sellepärast panen ka oma õmblustöödes suurt rõhku materjalide valikule. Kottide puhul pole see oluline. Küll aga tekkide, eriti laste ja beebitekkide puhul.

Teiste käsitööliste töid vaadates imestan väga, kui massiliselt kootakse näiteks beebide tooteid 100% sünteetilistest materjalidest - viskoosist, akrüülist jmt. Miks? Kas inimesed ise kannavad tõesti ükskõik mida ise seljas ega näe ka väikeste laste puhul mingit vahet, kas toode on näiteks meriinovillasest või viskoosist?

Selge see, et on tundlikke inimesi ja vähem tundlikke. Ehk mõne beebi jaoks ei olegi vahet. Aga kui on? Ehk ta sellepärast nutabki või higistab või tal on higilööve, et on valesti valitud riided?

Minu esimestel tekkidel olid nii muster kui vooder puuvillased, kuid täiteks polnud kaubanduses muud leida kui polüestervatiini või siis mustjashalli poolvillast vatiini. Heledate tekkide puhul kasutasin siis paratamatult polüestrit. Väidetavalt on see sobiv materjal näiteks tolmuallergikutele, sest on allergiavaba materjal.
Ühel hetkel avastasin enda jaoks puuvillase frotee. Kasutasin seda laste tekkide sees täiteks. Mõnusalt raske tekike mõjub lapsele rahustavalt.

Tänastel laste tekkidel kasutan juba puuvillast vatiini ning püüan ka bambuse ja siidivatiini kasutamisega algust teha.

Piltidel puuvillasest kangast mustriga, puuvillase voodriga ja puuvillase vatiiniga lapitekikesed.

Nüüd siis lapiteki tegu käsil.

Seelikuga oli lihtne võrreldes sellega siin. 240x240cm ära laduda nii, et igat suurust tükke jätkuks ja värvid jaotuks ühtlaselt ja kõrvuti värvid kaklema ei läheks... poolteist päeva lõikamine oli käkikas. Tundus, et nii palju, et jääkidest tuleks teine seelik ka veel välja. Kui laduma hakkasin, oli järsku nii vähe, et igat värvi võiks veel ja veel olla. Tuleb kõik väiksed jupid kasutusse võtta.

Laiusele, mis pildil peaks veel 2x15cm porte ka tulema. Pikkusest veel pool puudu.
Kõik taskud ja kinnised ja tootesildid lähevad käiku. Hetkel veel ainult tellija materjal, pole enda oma juurde pannud, aga tundub, et peab panema lisa omalt poolt.
Muidu on täna tore ja tähtis päev - varahommikul sain veelkord vanaemaks, kuues lapselaps sedakorda. Üks roosa tekike tuleb järgmisena ette võtta.

Enne aastavahetust juba järgmine pisipõnn peresse saabumas. Vanematest lastest tekid küll peredes alles, kuid igale ikka oma. Suurematele oli niigi plaanis uued ja suured juurde teha. Titekad ammu väikseks jäänud. Selline aasta siis, võiks öelda, et aasta lõpuni töö planeeritud. Ehk jõuab mõned jõuluasjakesed ka veel teha, et pidumeeleolu kätte saada.

Laupäeval õmblesin suure virna ruute juurde seelikust alles jäänud ristkülikutest ja veel pisematest ruudukestest. Sest tuli puudu ja otsustasin servadesse ringiratast laduda seelikuribadest õmmeldud plokid.

Täna ladusin pea terve teki pinnalaotuse ringi. Need plokid, mis olid kinniseliistudest lõigatud ja pidid esialgu suurteks taskuteks jääma, õmblesin kinniseks, sest otsustasime siiski õhukese vatiini ka tekile lisada. Alguses oli mõte täitsa ilma vatiinita tekk teha. Ma ise magan suvel palavaga õhukese lapitekiga juba paarkümmend aastat. Pesumasinast läbi ja õue nöörile, õhtuks juba kuiv ja voodisse tagasi.

Kinnisest taskute juurde tagasi tulles - nendele võiks ka teise kihi kangast alla õmmelda, kui tahaks taskutena jätta. Kuid teki puhul ei ole vast vaeva väärt. Pluuside taskud on niigi kõik juba kasutuses tervetena.



Kui muster mitme ringi ladumise järgi lõpuks ritta sain, õmblesin kõigepealt ribadena kokku ja siis ribad omavahel tekiks kokku. Kõik õmblused rea kaupa maha triigitud. Tagantjärele kogu teki ulatuses õmblusi triikima hakata ei ole nii lihtne.

Kui muster koos, pesin ära linase voodri, kokku 2 pikkust ehk 5m. Läks pesus kokku umbes 15-20cm. Õmblesin need omavahel kokku, triikisin õmbluse ära. Laotasin maha ja kinnitasin maalriteibiga.

Laotasin vatiini voodri peale ja õmblesin vatiini jätkukoha käsitsi kokku (vatiini läks 2 pikkust kõrvuti). Sinna peale muster, hästi ühtlaselt, õmblusvarud kõik ilusti nii nagu triigitud (mitte volti ega kahekorra) ning kõik kihid omavahel haaknõeltega kinni. 145 haaknõela kulus seekord. Vahest läheb ka 250 haaknõela palju väiksema töö peale. Seejärel tepingud, kantimine.

Valmis!
Hea tunne kohe hinges ja rahu südames. Kogu muster on tellija pluusidest. Kasutasin ära maksimaalselt nii taskuid, silte, kinniseid ja lühikeste varrukate liiste koos kaunistustega. Lisan ka mõned lähivaated.

See on mälestustekk, mälestus tellija isast.

Mul oma isa triiksärkid ka kotiga oma järjekorda ootamas. Ei tea, millal nendeni ükskord järjega jõuan...

K. võttis minuga ühendust, et soovib oma abikaasale 9. pulma-aastapäevaks kinkida märkmiku kaaned. Tal oli valmis joonistatud kaane peale tikitav tekst ja pilt ning selle tellis ta tikkijalt ise. Arutasime koos, milline võiks olla kaante kujundus, millistes mõõtudes peaks olema tikandi osa jne. Käis salaja mehe märkmikku mõõtmas küll ühtepidi, küll teistpidi.

Sain tikandiga linase kangaruudu pakiautomaadi teel, valisin sinna juurde sinise linase kanga, käisin linnast kaunistuseks paela ostmas, saatsin vahepeal pildikesi tellijale ning kui kõik sobis, õmblesin valmis, pakendasin ja postitasin.

Tellija postitas FB lehele tänukirja: "Suur suur aitäh Mailis Design super koostöö eest! Abikaasa oli üliõnnelik ja võttis kaaned kohe kasutusse :) Meie 9. pulmaaastapäev, 12.09.2018."

Meie laulukoori tublid eestvedajad otsustasid lauljatele info vahendamise tänapäevasemaks muuta ning võtsid kasutusele google kalendri. Seega saime uue hooaja proovide, kontsertide ja väljasõitude kava mitte e-kirjana vaid lingina googel kalendrisse.

Ma võtsin tükk aega hoogu ega tahtnud kuidagi vajutada nuppu "add", sest mulle kangastus kohe pilt, kuidas lisaks tänastele vastikutele hüpikakendele "update!" ees ja "update!" taga, hakkavad ekraanile spämmima üha uued teated, mida ma seal näha ei taha. Lisaks on mul tõsine tõrge oma isiklikke meelespidamisi internetti märkida. Kahe kalendri vahel infot tükeldada pole kah kuigi mõistlik.

Võtsin siis oma märkmiku ja pastaka välja ning küsisin meie e-mehelt ürituste infot ilma googel kalendriga liitumata.
Sain vastuseks: "Uuri oma kalendri rakendusest, kas sinna saab Google'i kalendrit importida".
Mis mul muud üle jäi kui vajutada "add" ja liituda internetipõhise ühiskalendriga.

Oma üllatuseks avastasin, et minu kalendris olid iseenesest kirjas kunagiste ammuste tuttavate sünnipäevad ja mõningad muud tähtpäevad, loomulikult algavad nädalad pühapäevaga ja tähtsaimad üritused minu kalendris on nüüd tänupühad jmt.

Võtsin kotist oma armsa märkmiku - linasest kangast, lillelise, pitsilise ja tundsin sellest sügavat rõõmu ja rahulolu.
Kui teie hulgas on veel neid, kes vähemalt osa oma päevast üritavad ilma ekraani ja klaviatuurita elu elada, siis teadke, et:
ligi 50 uut (3 erinevat suurust, 5 kangast) linaseid ja puuvillaseid raamatu/märkmiku kaasi on nüüd e-poes üleval. Saate osta ainult kaaned või ühel juhul koos valgete lehtedega kaustaga, näiteks salapäevikuks endale või tütrele kingituseks. Juurde saate tellida nime tikandi või endale vajalikus suuruses kaaned, mida poes ei ole.

1.september on muidu nunnu päev, minu jaoks lausa nostalgia. Aga nähes täna kõiki neid lapsevanemaid ja värskeid koolilapsi kaubanduskeskuses varustust kokku ostmas - suure ruuduga ja väikese ruuduga, joonelisi 20 joonega ja joonelisi abijoonega ja joonelisi.... ühed värvid ja teised värvid ja plastiliinid ja rasvakriidid ja värvipliiatsid ja vildikad, kilekaaned, raamatu paberid ja kõik need muud 101 pisiasja alustades koolikotist kõikvõimalike jalanõude, dresside ja muude riieteni. Pole muud kui rõõmu tunda, et endal see igasügisene mõrv rahakotile minevikku on jäänud.

Mu mees sai sünnipäevaks gaasigrilli. Aga grillil argipäeval kurb ja märg alasti õue peal seista. Tellis mees grillile kleidi selga. Ootab ja ootab, aga mida ei ole, see on kleidike. Ma talle ütlesin, et ei ole ma su soovi unustanud, see mul kenasti tööde järjekorras, küll saab. Ja nii kurb, nii kurb teine kohe. Ta ei osanud arvata, et mul nii palju tööd. Mõtles vist et ma kodus niisama päevad läbi jalad seinal, lakke sülitan.

Otsustasin siis selle asja ette võtta ja ühe hooga ära teha. Tunnikese lappasin kunstnaha jääke suuruse ja värvi järgi riita. Võtsin mõõte ja tegin jooniseid, ikka mitu... Sorteerisin veelkord materjali ja kui käärid lõpuks sisse lõin, hakkas asi kiiresti ilmet võtma. Kui kuskilt jupp puudu jäi, siis lapike otsa ja ei mingit liigset mõtlemist, arvutamist ega kombineerimist.

Ette küljele õmblesin tõmbeluku, et õhk liiguks ja peale vihma kiiremini ära kuivaks. Üks külg on 20cm lühem kui teised, kah liigse niiskuse vältimiseks.
Mis värvidesse puutub, siis see õmblustöö oli kiirloominguline lapitehniline ettevõtmine.

Mõtlesin, et kui mees koju tuleb ja minu järjekordset lipi-lapi üllitist näeb, hakkab kindlasti nägusid tegema. Aga oh imet, tal oli tulemuse üle siiralt hea meel. Sain isegi kiita, et nii lahe... No kui juba meesterahva silma läbi lapitamisest ilu näeb, no mis siis veel elult rohkem tahta oskab....

1.septembri lähenemine tekitab minus senimaani rõõmsa ärevuse, kuigi ma ise enam ammu kooli poole samme ei sea ning lastel on koolide lõpetamistest minevik saanud.
Lapselastest käib hetkel küll 2 juba koolis, kuid nende kooliaasta ärevused jäävad minust veidi kaugele. Iga uus kooliaasta on aga ikka uus ja põnev ning päev, mil tänav kihab väikestest ranitsate ja lilledega pidulistest, on nii armas ja südantliigutav!
Väike saladus on veel selle päevaga, ühel minu väikestest printsessidest on sellel päeval sünnipäev!

Päeviku kaante tegemisest inspireeritult on tänases päevas väike takistus - kui palju on neid koolilapsi või üldse inimesi, kes kasutavad paberkandjal päevikut/kalendermärkmikku ning mis mõõtu need on? Mulle isiklikult meeldib teha märkmeid paberile. Kui kontoris töötasin, oli kogu mu elu elektrooniline. Nüüd naudin võimalust vältida klaviatuuri, hiiri ja teisi arvutiloomi.

Märkmike suuruste vastu huvi tundes külastasin Büroomaailma ja mõtlesin, et ostan mingi valiku ilma kaanteta kalendermärkmikke kaasa mõõtu võtmiseks. Kuid see valik mõõtude osas, see oli liig mis liig. Kindlasti on siiski välja kujunenud mingid populaarsemad suurused, mis selguvad aja jooksul. Hetkel on tegemisel 3 suuruses kaaned ning tellimustööde puhul teen üksiti ka teistsugustes mõõtudes kaasi.

Peagi lisan e-poodi uue tootegrupi - kaaned ja ümbrised vmt. Ning sinna hetkel valmimisel oleva valiku.

Roosidele vahelduseks sini-must-valget. Veel mõned kuud seda kaunist aastat 100. Mõtlen, kas järgmisel aastal enam trikoloori kingitusi teha või mitte teha. Ja kui teha, siis kas sõnumiga EESTI 101 või niisama igav liiv ja tühi väli.
Need 4 raamatut võtan kaasa Austriasse. Sõidame sinna peagi oma kooriga laulma ja kingitusi on alati vaja.

Linn oli eelmisel nädalal ranitsates lapsi täis, kuigi on alles augusti keskpaik. Mina kui vanaaja inimene mõtlesin, et kool algab 1.septembril...
Ei teagi nüüd, kas need kingitused jõuavad õigeks ajaks... Millal teie laps kooli läheb? Meil siin valla grupis on küll aktuste ajad kõik septembris, kas siis laupäeval või esmaspäeval.
Mul on neid paarkümmend komplekti ootel juba. Nimi peale ja paar viimast õmblust... ja ongi valmis.

Kuumus tekitab tunde nagu elaks troopilises vööndis, kuskil Tarzani muinasjutus. Ei tea, mis mõttega üldse mööda välismaiseid randasid ringi sõita veel. Kõige värskendavam on muidugi külma tušši all käia. Mere äärde väisata aga õhtul peale päikese loojangut, sumaki vette keha jahutama.

Aga õmblusmasinast päris eemale ka ei suuda minna. Varsti kauge ja põnev sõit ees - Birminghami, rahvusvahelisele lapifestivalile. Lähen küll vaid vaataja rollis, kuid valmistuda tuleb ikkagi. Sinna ei saa ju tavaliste riietega minna, ikka isetehtud&juppidestjääkidest kostüümis. 

Kuna õhukesi lapiseelikuid ja kleite juba on mitu tükki olemas, mõtlesin igaks juhuks ühe veidi pidulikuma moega komplekti endale teha. Seeliku ja koti.
Koti jaoks jupike seeliku kangast, kunstnahka, sangade ja kantide jaoks päris nahka, mõned needid. Esiküljel tasku, sees suur kummiga tasku ja teine lukuga tasku. Kinniseks tõmbelukk. Suurus just selline, et sisse mahuks rahakott, prillitoos, märkmik, taskutesse muu pudi-padi.

Tulevikus on plaanis mõningad kotid ka e-poodi müügiks teha.

Tere kallid käsitöö austajad, suur rõõm on teid siin lehel tervitada!

Pika mõtlemise peale otsustasin ka siinsel lehel blogi pidama hakata. Nimelt on mul väga mahukas koduleht www.mailisdesign.com koos seniste tööde portfolio ja blogiga juba olemas. Kuid kahjuks ei saa ma tollel lehel poodi pidada ning toon nüüd käsitöö teemalised jutukesed ka siia ning jätkan blogitamisega siinsel lehel.

Loodan, et naudite aega minu seltsis ning leiate ka mõningaid ideid või praktilisi näpunäiteid oma nokitsemiste jaoks.

PS! Siinsest postitusest tahapoole tulevad minu vanast blogist siia toodud postitused. Ettepoole aga juba uued.

Mõnusat lugemist!

Kunagi ammu-ammu, ma ei mäletagi täpselt, millal see juhus, anti mulle vihje fliisist kaisuteki soovi kohta.
Juhtus aga see, et kuna fliis on nii sünteetika kui üldse olla saab, ei tormanud ma soovi ummisjalu täitma vaid asusin alternatiivseid lahendusi otsima.

Lõpuks otsustasin tellida puuvillase fliisi, mida poes pole müügis kohanud. Sinna peale tellisin lapse nime tikandi ning plaanisin viimistleda teki puuvillasest trikotaažist voodriga ja kandiga. Laps aga kasvas ja kasvas ja roosa armas trikotaaž ootas mind kuskil poes riiulis. Ning tähtajalised tellimustööd samuti rivis järge ootamas.

Suve hakul lükkasin otsustavalt tagasi kõik tellimused ja võtsin ette UFO-d. Tõlkes lootusetud lõpetamata objektid, lapitajate släng... ja tegin selle teki ka valmis. Servadesse lisasin porte ja sinna palju toredaid tegelasi lapsele seltsiks ja tema und valvama.

Vatiini seekord ei pannud, sest kaisutekk peab lapsele nii põse alla kui sülle ära mahtuma. Kaisutekk on see, mis tuleb nii autosse, vanaema juurde kui kruiisile kaasa tarida.

Kõige lõpuks õmblesin tekile oma koti. Kathleenile väga meeldib tuba mööda ringi jalutada, kotike näpus. Nüüd saab ta kaisuteki ise kotti toppida ja kaasa võtta.

Muide, see must kutsu ja kiisu esiplaanil on nende pere loomakesed.

Olen ammu plaaninud õmmelda iseendale mõne käekoti. Midagi piisavalt mahukat, õla peal kandmiseks. Nüüd on see tehtud!
Nüüd mahuvad kaasa kõik igapäevaselt vajalikud pisiasjad, nootide mapp ja linnas käies ka pisemad ostud.
Esipoole värvikas kangas on tükike minu lapiseeliku trikotaažist, ülejäänud täisnahk. Vooder on spets kottide voodriks mõeldud nailon.
Trikotaaži triikisin liimikangale, tugevduseks ja vihma kaitseks õmblesin esikülje alla kunstnaha. Välistasku kate on magnetkinnisega, sinna on hea visata mobla ja võtmed. Koti avas on tõmbelukk ning sees 2 suurt taskut - üks tõmbelukuga, teisele õmblesin kummi serva.
Ise olen täitsa happy, kott tuli just selline nagu tahtsin. Pojapoeg vaatas ka ja arvas, et see on hea suur kott, ma saaksin sellega õmblusmasina ka kaasa võtta kui tahan. Selle väikese masina, millega ta ise hetkel mängis.

Nüüd veel pilt seelikust, mille olen juba varem õmmelnud, kuid mis on selle kotiga komplektis.

Eilne päev möödus Tartus, ERMis (Eesti Rahva Muuseum).
Õmblejate suur ühine sünnipäevakingitus meie Eestile, EV 100 aastapäeva projekti Lapivaip 100, on edukalt jõudnud II etappi!
Hurraaa!!!
Kes on olnud seni levist väljas, siis see on projekt, kus 100 õmblejat võtsid nõuks õmmelda 100 lapivaipa mõõdus 100 x 100 cm teemal "Minu Eesti täna". Lapivaipade valmimise tähtaeg oligi täna, 9.detsember.

Hommikul sõitsimegi Tartusse, vaibarullid kaenlas ja vaatasime koos üle, mis meil nüüd siis valmis sai.
Oh, mis lahe näitus tuli kokku!
Postimehe fotograaf oli ka kohal, ehk saab varsti ka Postimehest meie ettevõtmisest lugeda. Siin-seal lehtedes on juba teemat natuke kajastatud.

Projekti II etapis on tööde pildistamine ja trükise koostamine. Sinna tuleb igast tööst foto, selle saamislugu ning autori tutvustus.
Nagu tähtsatel hetkedel ikka, jääb ikka midagi olulist maha. Seekord oli see minu fotikas. Õnneks mitte lapivaip ????????
Aga eks proffid võtavad oma kaamerad välja ja kõik tööd saavad korralikult pildile. Lisan siia mõned tänased pildid, tehtud moblaga.

Kui oled valmis meie projektile hoogu andma, siis oleme kõik väga tänulikud! Meie ise ja paljud head inimesed on juba kõvasti hoogu andnud ja õmbleme aga usinasti oma abilistele kingitusi.
Trükisele saab hoogu anda siin:
http://www.hooandja.ee/projekt/album-lapivaip-100

Minu vaiba lugu trükise jaoks.

Lapivaip 100 projekti vaip TANTSUPIDU rahvatantsu keerutavate tüdrukutega on peaaegu valmis.
52 erineva triibukanga raamistuses 16 rahvatantsu keerutavat tüdrukut, väikesed ja suured, patsid lehvimas tuules.
Midagi nii töömahukat aga väikest ei ole ma seni veel teinud. 
Mõned tunnid käsitsi nokitsemist on veel jäänud tantsijate soengute sättimiseks, vaiba taha kinnituste ja infoteksti tasku õmblemiseks.

Mõõtu lõikamine oli viimane katsumus. Lapiteki õmblemisel pole 1cm täpsus oluline. Teen alati umbes 10cm varuga ja peale pindade teppimist on tekk peaaegu planeeritud mõõdus on sutsu suurem.
Selle töö pind oli enne teppimist 105x105cm. Peale teppimist juhtus, et keskmine osa jäi laiem kui servad. Hoidis lausa külgedele kaardu. Õnneks tüdrukutele juuste õmblemine ja patside punumine kaotas selle anomaalia. Vaip sai lõpuks üsna ühtlane. Enne kantimist lõikasin ringiratast vaid 1cm maha.

Kaheksakandi polegi varem teinud, aga iga asi juhtub kunagi esimest korda :-)

Triibukangad ladusin värvide järgi ritta.
Ülevalt vasakult algas kollase kaheksakandiga ning kollaste ja oranžides toonides triibukatega. Järgnes punane nurgake ja punased, roosad kangad. Kõige rohkem ongi triibukates punast värvi.
Kolmas nurk sinine ning sealt värvid sujuvalt neljanda ja rohelise nurgani ning ringiga kollaseni tagasi. Kokku 52 erinevat triibukat.

PROJEKTI RAAMATU TEKST MINU TÖÖ KOHTA:

TANTSUPIDU

Eesti rahvas on lisaks oma silmatorkavale nutikusele ja ärivaistule tuntud ka laulu- ja tantsurahvana. Siinsele laulu- ja tantsupidude traditsioonile ei ole võrdväärset kogu maailmas. Tänu sellele on meil endiselt populaarsed rahvariided, olemas kõrgetasemeline koorilaul ja rahvatantsu pärand.

Osalesin viimati Itaalias koorilaulu festivalil, kus kogesin oma hämmastuseks, millise puudujäägi tekitab rahvale koorilaulu traditsiooni, st motivatsiooni puudumine. Kui pole koorilaulu, pole ka koorile esitamiseks sobivaid mitmehäälseid laule.

Meil on laulukoorid ja rahvatantsurühmad juba algklassidest alates igas koolis ja külaseltsis. Sellest võiks rääkima jäädagi.

Minu lapivaip ongi inspireeritud kummardusena meie laulu- ja tantsupidude traditsioonile, rahvariietele, kõikidele nendele tublidele koori- ja tantsujuhtidele ning heliloojatele, kes kogu rahva ja maailma jaoks seda kõike elavana ja kõrgel tasemel hoiavad!

Vaip on õmmeldud linasest kangast. Mustris kasutasin puuvillaseid triibukangaid – 52 erinevat. Nurkades kaheksakandid, rõõmu ja hea õnne sümbolid.

Triibukangad alates ülevalt kollasest päripäeva:

1. Muhu kollane, Muhu oranž, Lüganuse, Väike-Maarja pruun, Urvaste, Põltsamaa, Märjamaa, Karksi (2), Maarja-Magdaleena, Järva-Madise, Kambja, Pärnu, Kihelkonna; 2. Helme, Viljandi, Hanila, Räpina, Pühalepa, Noarootsi, Ambla, Kihnu, Hargla, Hageri punane, Keila, Rapla sinine, Jaani; 3. Haljala, Türi, Rapla sinine (2), Kõpu, Äksi, Peetri (2), Viru-Nigula, Karja, Ilumäe, Jõhvi, Urvaste (2), Võnnu;4. Märjamaa roheline, Pöide, Jüri roheline, Risti, Nõo, Hageri roheline, Reigi, Pilistvere, Iisaku, Koeru, Lääne-Nigula, Kadrina, Viru-Jaagupi.

Mailis Kess

Lapitekkide õmblejad üle Eesti on ühinenud ning tegutsemas suures ja toredas projektis Lapivaip 100.

See on projekt, kus 100 käsitöölist, suures osas käsitöö õpetajad ja teised tublid õmblejad, on Meieselts Meroosi ja Vastseliina Käsitööühingu eestvedamisel otsustanud kinkida Eestile tema 100. sünnipäevaks 100 lapivaipa mõõtudes 100x100cm, mis ühendatuna oleks üks suur 100m pikk lapivaip.
Lapivaipade teemaks on "Minu Eesti täna".

Liitusin projektiga kohe esimesel päeval, kui see välja kuulutati ning sain oma töö numbriks 4.

Eesti rahvariided... Kui oma kooriga Itaalias käisime, olime oma riietega vaatamisväärsus omaette. Igal sammul tuli keegi ja palus luba meie seltsis ennast pildistada. Siin pildil oleme 1300m kõrgusel mägedes, kus toimus järjekordne kontsert.

 

Otsustasime oma väikese lapitöö seltskonnaga Facebookis alustada koostegemistega, kus võtame ette mõne huvitava mustri (ploki) ja teeme oma järgmise lapitöö just seda mustrit kasutades.
Esimeseks valikuks oli Morning Star ehk Hommikutäht.
Kätlin koostas selle kohta toreda eestikeelse juhendi ning tema lahkel loal lisan selle ka siia üles.

Mul oli terve kastitäis valmis lõigatud ruute 14x14cm ja teine kastitäis 4cm laiuseid ribasid, mida olen varasematest jääkidest välja lõiganud.
Nimelt ma ei viska jääke kuskile kotti hunnikusse ja lõikan kohe vastavalt jääkide suurusele kindlates mõõtudes ribadeks või ruutudeks ning ladustan värvide järgi.
Ühesõnaga, otsustasin seekord realiseerida oma tohutuid jääkide varusid, mitte lõigata meetrikangaid juppideks. Seega ei kasutanud mitte õpetuses näidatud 1/3 mõõtude suhte eeskuju vaid olemasolevaid detaile.
Üle pika aja oli mul kindel plaan teha topeltlai ehk King Size lapitekk. Aluseks võtsin õhe väga armsa lillelise kanga ruudud ning püüdsin leida selle jaoks sobivaid lisandeid. Teoreetiliselt oleksid pidanud paljud kangad nendega sobima, kuid reaalselt tundus, et ega ei sobi küll. Proovisin ühte ja teist ja kolmandat ja viiendat varianti, kuid ükski ei tundunud õige kangastest, mida jätkuks suure teki jaoks.
Varasemast kogemusest siiski tean, et mõnel juhul tuleb lihtsalt tööga pihta hakata ja vastavalt vajadusele ja võimalustele uusi värve juurde tuua, et pilku häirivast luua midagi, mis silmale rõõmu teeb.

Alustasin õmblemisega. Nurkasid lasin ühes rivis ja taotluslikult ebaühtlaste nurkadega. Et mõni tähekese kiireke oleks pikem, teine lühem. Edasi pole pikka juttu vaja, pildid räägivad iseenda eest.

Esimesed nurgad masina all. Järgmisel pildil näha, kuidas voldin iga nurga tagasi ja lõikan üleliigse ära. Triigin.

Järgnevalt hakkasin uusi värve mustrisse tooma: helesiniseid, roosasid, valgeid. Lillelisi ruute mul terve teki jaoks ei jätkunud ning otsustasin teha värvide üleminekuga äärtest keskele heledamaks.
Joonistasin kavandi ja märkisin ära, kuhu tulevad lillelised ruudud, kuhu valged. Kuhu tulevad rohelised, sinised, roosad ja valged ribad. Kuhu tulevad tumepunased, sinised, roosad, valged tähekesed.
Seejärel joonis ette ja õmblesin mustris näpuga järge ajades kindlat värvi ribad ja tähekeste kiired valmis. Lõpuks ruudud ja ribad omavahel kokku.
Tulemus järgmisel pildil.

Suured valged alad otsustasin läbi teppida samuti värvide ülemineku stiili järgides. Proovisin ka erinevaid kirjusid niite - helesinine + valge, roosa + valge ja lilla + valge, kuid tulemus ei olnud kena. Kaugelt vaadates tundus (proovilapp) tulemus pigem praak kui kirju.

Järgnevalt aga tavapärane teki kihtide kokku lappamine - vooder, vatiin, muster - ja haaknõeltega kinni. Teppisin kõigepealt kõik vertikaalsed ja horisontaalsed jooned, seejärel vabakäe tepinguga servad ning kõige lõpus valgete ruutude peale lillekeste ornamendid.

Ornamendi jaoks joonistasin paberile lillekese valmis, märkisin kangale orientiiriks veega kustuva vildikaga täpikesed ning nende järgi vabakäe tepingus lillekesed.
Mis on vabakäe teping? See on see, kui võtad masinal alt sööturi (sakid, mis kangast edasi lükkavad) maha, paned vastava talla (pildil on näha väike ümmargune) ja joonistad masinaga teki peale mustri. Selleks pean olema väga kvaliteetne niit, palju harjutamist ja hea silm, et pind oleks ühtlaselt kaetud.

Tekk on nüüd valmis.
Selle teki mustris on umbes 2400 detaili, mustris ja voodris kokku 4 teki pikkuse jagu kangast (4x2,5m=10m) ja 2 teki pikkuse jagu vatiini (5m). Mustri ja tepinguteõmbluste pikkuseks sain pisikese matemaatika abil kokku umbes 340m. Töötunde 75h.
Kui ma tekile hinna suudan välja mõelda, läheb tekk E-poodi üles.

KangaDzungel korraldas aprillis oma Facebooki lehel auhinnamängu, kus osaled sadakond tööd. Osalejad pidi esitama pildi oma tööst kahe fotoga - ENNE ja PÄRAST.

Ettevõtte loomisel oled oma ettevõttes üheaegselt kõikidel ametikohtadel korraga käpp. See nii loomulik. Püüan need rollid enda seisukohast siia ritta laduda:

* Disainer ja konstruktor - kõik mudelid on minu enda loodud, lõiked konstrueeritud, tootmisse juurutatud :-)
* Tootja, ehk siis õmbleja, kuduja, tikkija ja mida iganes veel. Olgu siis kangad, termantiin, nahk või vill. Kõigega saab hakkama. Isegi oma logo, visiitkaartide, reklaamide jmt nasvärgi kujundamisega.
* Müügimees, sh oma kodulehe haldaja, Etsy poe pidaja, näoraamatu ja muu sotsiaalmeedia "spetsialist". Ega ma oma lõbuks siin praegu, keset ööd, ei passi ja tekste kokku ei kriba. Ikka selleks, et kodulehel käiks aktiivne sebimine ja google otsing minu jaoks oluliste märksõnade puhul mu lehe kohe esimesena ette viskaks. Tänud teilegi, kes te siin praegu seda lugeda viitsite. :-)
* Varustaja ja transportöör. Ikka nobe leidma soodsamaid materjale ja ise kõik kohale vedama. Paaril korral olen ka kullerteenust kasutanud. Kuid see ei ole kõige praktilisem variant. Näiteks kui tellisin kott-toolidele graanuleid kulleriga, maksin transpordi eest pea kolmandiku toote enda hinnast. Aga mis teha, kui oma auto jääb lihtsalt väikeseks. Materjalidega on ju nii, et suurtööstused saavad osta hulgi hindadega, st rullide kaupa kangaid. Pisike käsitööline peab aga täie rauaga kõik kinni plekkima, ikka meetriga, ikka meetriga. Või grammides ja tükkides. Näe viimati ostsin vatiini rulliga. Nüüd on pool tuba vatiinirulli all kinni. Lapsel pole ruumi enam ateljee põrandal nööbimänge mängida.
* Pakendaja, sh pakendite ja tootesiltide kujundaja, postiteenuse vahet sebija jmt.
* Raamatupidaja, sh eelarvestaja ja finantsjuht. Arved, hinnapakkumised, laoarvestus (no ikka on) jmt.
* Fotograaf ja fotode digitöötlus, st tootefotod. Spetsialistist on selles valdkonnas asi kaugel. Kuid mida rohkem õpid, seda rumalamana ennast tunned :-)

Fotograafi teenuse kasutamisest.
Otsustasin seekord, peale viimase lapiteki kollektsiooni valmimist, et kasutan professionaalse fotograafi teenust. Need oli minu jaoks nii erilised tööd, et ei raatsinud neid tellijale üldse ära anda. Siis mõtlesingi välja mooduse viivituseks. Palusin lisa aega, et neljast tekist ja neljast padjakattest koosnev lapitöö korralikult jäädvustada.

Valisin välja mõned lähimad forograafid ja võtsin ühendust. Nende hulgas ka Terje Atonen SeeSee Fotostuudiost. Sest minu noorpere on tema juures juba mitu aastat lastega pildistamas käinud ning need fotod on lausa imelised. Vaatad ja vaatad ja jäädki vaatama. :-)

Tegelikult võttis esialgne valimine päris kaua aega, märksa kauem kui arvestasin. Nimelt uurisin linna fotograafide kodulehtedel olevaid tootefotode galeriisid, kuid ei leidnud kellelgi midagi oma töödega sarnast. Kõikide tootefotod piirdusid pisikese pudi-padiga ja üldjuhul e-poe stiilis valge taustaga. Tahtsin leida midagi uut ja inspireerivat. Või ehk lihtsalt tunnistust, et ka selliseid pilte tehakse. Või mis stiilis võiksin pildid tellida. Ning näha orienteeruvat hinda. No ei midagi.

Küsisin siis paarilt fotograafilt hinnapakkumised, selgitades veidi oma soove. Arvestasin, et vajan kokku kuskil 20 - 25 fotot. Pakkumised olid üsnagi võrdväärsed ning võrdusid hinnakirjades umbes 1 - 1,5h fotosessiooni hindadega. Ma riskisin selle raha välja käia, kuigi minu jaoks on see enam kui nädala aja töö hind. Aga see on omaette teema, st kodumaise rahva hinnatundlikkus käsitöö osas. Iga eestlane oskab ju kõike ise teha :-)

Lõpuks otsustasingi sama fotostuudio kasuks, kes mu noortele nii kauneid pilte on teinud - SeeSee Fotostuudio ja Terje Altonen.
Ise olin pildistamise juures, lappasin töid kokku ja lahti, sättisin sildikesi ja voldikesi, aitasin tekke ja patju paigutada ja pidasin järge vaadetest, mida vajan. Tulemus on väga kaunis, nostalgia hõnguline nagu ma oma vaimusilmas näha lootsingi.
Need fotod on minu jaoks midagi väärtuslikku, mida saan ka edaspidi oma tööde promomisel edukalt kasutada.

Vaadake ja plaksutage julgesti. Küll me kuuleme, nii mina kui ka fotograaf :-)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Samal ajal kui mul on tunne (nagu iga suurema tellimuse puhul), et ei saagi seda tööd kunagi valmis, naudin ma selle tegemist kogu hingest. Nüüd, mil tekkide mustrid on valmis, kahel tekil ka vatiinid/voodrid külge tepitud, olen ametis padjakatete õmblemisega. Õmbleks kaks kangast kokku, nööbid peale ja kogu lugu. No ei saa ju nii, see on küll kiire kuid täiesti mõttetu.

Loomulikult tuleb patjadele peale sama muster, mis tekkidel. Et padjakate õigesse mõõtu saada, tuleb mustrit täiendada x arv raamidega, mustriga toon-toonis kangaga.

Värvide sobitamine on minu jaoks lapitöö üks kõige olulisemaid ja aeganõudvamaid protsesse. Kui ikka õiget tooni kangast ei ole, siis muster jääbki ootama, kuniks ma kangapoode ja ladusid revideerin.
Ühesõnaga, padjakatte muster on valmis ja mõõdus. Nüüd vatiin ja vooder teppida ning nuputada mingi põnev vooder alumisele poolele. Põnev on see, kus on kõikvõimalikud detailid. Mulle nii meeldivad igasugused väikesed üllatused juurde nikerdada.

Liblikad Kirke tekil on tüdruku enda soov. Otsustasin sinna lisada ka mõned rosetid punasest siidipluusist, mida teki mustris kasutada ei raatsinud. Mujal maailmas nimetatakse neid kangast lillekesi yo-yo'deks.

Padjakatted tulevad tagant lipp-lipi peal, lapp-lapi peal. Kuid korraliku pesuõmblusega, st kahelt poolt viimistletud. Kombineerisin kinniseks pluuside kinnise liistud, mida esimese hooga kohe mustri jaoks ribadeks ei lõiganud. Mõnel pluusil õnnestus säilitada isegi terve hõlm ning nüüd kaunistavad kinnisega taskud koos lõbusa nööbireaga patjade tagakülgi.

Vahelduseks kangastega mängimisele osalesin keraamika töötoas.

Olen mõned totsikud ja keraamilised pildid varemgi teinud. Nüüd oli teretulnud võimalus taaskord käed saviseks saada. Selline praktiline inimene nagu ma kord juba olen, võttis terve nädal aega otsustamiseks, mida siis teha?

Tassi ei taha, kapp tasse niigi täis. Kausse ja vaagnaid ka justkui juurde ei tahaks. Eriti keraamilisi - võtavad palju ruumi, purunevad kergesti, masinpesu ei kannata :-)

Nojah, mida siis ikkagi? Kui mõelda oma töötoale, praegusele lemmik ruumile, siis seal on alati igasugu pudi-padi ja topsikuid-nätsikuid tarvis. Nii otsustasingi teha keraamiliste topside komplekti. Ning seoses läheneva sõbrapäevaga tuli mõte teha mõned keraamilised nööbikesed ja südamekesed. Küll need aja jooksul mõne õmblustöö peal endale toreda koha leiavad.

Esimeses tunnis, st 4 tundi, voolisin valmis topsid ja jääkidest südamekesed, nööbikesed ning keraamilise ripatsi ja kõrvarõngaste komplekti. Nädal aega tööd kuivasid ning järgmised 3 tundi kulusid tööde lihvimisele ja nööpide aukude suuremaks urgitsemisele. Sest kuivamisel olid kõik eelmisel korral savi sisse torgatud augud kenasti kinni kuivanud :-)

Nüüd läksid tööd ahju.
Järgmisel nädalal glasuurime ja uuesti ahju. Ning veel nädala pärast pildikesed peale ja uuesti ahju. Mingi kolme topsi ja peotäie nööpidega nii palju jändamist. Aga jube lahe, kui lõpuks valmis saavad ja minu töötoas või õmblustöödel koha sisse võtavad.

Tervitused kõikidele keraamikutele! Teil peab ikka kannatust olema, et iga tööga nädalate kaupa ootamist välja kannatada! Kanga puhul nii palju lihtsam, et muudkui aga vurista.

Mõtlesin enda meelest originaalse lahenduse oma pakendite märgistamiseks. Nimelt on mul nüüd oma ettevõtte logoga värviline tempel. Õigemini kaks templit - üks teksti ja teine päikesega. Nendega saan lihtsalt ja kiiresti oma logo lüüa ükskõik millele - paberkottidele, laada hinnasiltidele, kastidele ja karpidele, isegi linasest kangast õmmeldud pakkekotikestele.
Seni olin kuulnud, et eritempleid saab tellida neti teel Hiinast või jumal teab kust. Olen tuhninud ka kohalike templifirmade kodulehtedel, kuid ei hinnakirjadest ega näidiste fotodelt ei näinud ma midagi, mis vihjaks võimalusele tellida oma logoga värvilist templit. Seega jäi esialgu templi tellimine sinnapaika, esimesel aastal tegemist niigi rohkem kui küll, et hoog sisse saada.

Minu meelest on üldse nii mõnegi valdkonna kodulehtede hinnakirjad nagu kosmoseteadus. Võtame näiteks trükiste hinnakirjad. No kui ma tellin endale visiitkaardid või kasvõi mingid voldikud, kas ma peaksin enne teadma, mis vahe on ofset-, siidi-, suru-, foolium- või termosiirdetrükil. Aga just sellised nägid aasta tagasi välja trükikodade hinnakirjad. Kui täna huvi pärast üle vaatasin, olid need inimsõbralikumaks muutunud - hinnakiri koosnes visiitkaartide, suurtrükiste jmt loetelust. Ehk siis tehnoloogia põhistest hinnakirjadest on tänaseks saanud tootepõhised hinnakirjad. Jess! :-)

Milleks siis tempel?

Iga konkreetse toote jaoks eraldi kaunis karbike tellida on kah mõte, kuid juba kingakarbi suuruse käsitöö karp maksab alates 30€. Kui lapitekile selline tellida, tuleks vist pool teki hinnast juurde. Parandage mind, kui eksin.

Niisiis kasutasin ma kõigepealt suuri kilekotte, lisaks visiitkaarte ja mõnikord ka logoga kleepse. Kilepakendi omakorda panin kangast lillekestega kaunistatud paberkotti. Käest -kätte toote üleandmisel oli täitsa ok pakend. Kuid posti teel saatmisel paberkotti kasutada ei saa ning kilepakendi pidin turvalisuse mõttes veel mingi käepärase kasti sisse mätsima. Tulemus oli viisakalt öeldes jube. :-)

Ahjaa! Kuidas ma siis templi(d) sain.

Sõbranna, kes on hetkel samuti oma ettevõtet loomas, tegi teadusliku avastuse - tempel, mida me endale ihkasime, on professionaalses keeles FlashStamp. Otsustasin siis asja uuesti ette võtta - google otsing, kodumaised tegijad, hinnakirjad. Ja ei peagi Hiinast tellima :-)))

Saatsin kolmele templitegijale kirja, kus tundsin huvi mitmevärvilise logoga templi tegemise vastu. Ühelt neist sain napisõnalise vastuse - kahevärvilist templit teha ei saa, kahe värvi vahe peab olema 3mm.
Teine ettevõte, minu teada neist suurim, pole tänini vastanud musta ega valget. Tõenäoliselt on päälinna suur asutus liiga koormatud, et mingile tundmatule huvilisele vastamisega oma kallist aega kulutada?

Kolmas, Tartu ettevõte (Humal Templitehas), saatis pika ja armsa kirja, kust sain oma küsimustele selged vastused. Otsus ettevõtte valiku osas oli tehtud.

Kuna minu logos on kaks erinevat värvi üksteise peal, sain aru, et mulle oleks kummagi värvi jaoks eraldi templit vaja. See ei tundu kõige muu vajaliku kõrval sugugi suure investeeringuna.

Värvide valik tundus veidi komplitseeritum - värve templite jaoks ei segata. Digipildil saadetud erinevates värvides templijäljendite järgi tundus veidi keeruline otsustada, kuidas minu logos olevad värvid (pruun ja kollane) jäävad jõupaberile, pappkarbile või teistele tulevikus tõenäoliselt kasutatavatele materjalidele. Humal töötaja ettepanekul saatsin neile ümbrikuga erinevad paberid ning sain need kulleriga tagasi minu poolt soovitud värvides templijäljenditega.

Mõned tööpäevad peale minu tellimuse kinnitamist olid ka templid valmis ning kulleriga kohal. Nii nunnud! Ilusad, armsad. Vaadake ise! Hetkel mul pole veel päris hinnasilte näidata, kuid tegin mõned pildid, kuidas kavatsen templitrükki kasutama hakata.

Väike põige teemast kõrvale - templitehas palus saata paberite näidised ELS kulleriga. Ma pole sellenimelist kullerteenusest seni kasutanud ja püüdsin infot leida google abil. No appiiii!!! Päringu tulemusena tuli välja 101 ettevõtet, kes oma e-poodides seda teenust muuhulgas nimetavad. Kuid vastava teenusepakkuja enda infot.... Kui ma lõpuks Omniva lehele jõudsin, võisin ainult oletada, et et tegemist on Omniva või Eesti Posti teenusega. Aga ühtegi pealkirja või teenuse kirjeldust vmt, mis vihjaks ELS kullerteenusele, ma ei leidnud. Ega ma kogu kodulehe teksti läbi lugeda muidugi ei viitsinud, ju see seal kuskil ikka peidus oli.

Nii vahva vaadata, kuidas raamitäiest pluusidest valmivad erinevates värvides ja mustritega lapitekid. Kuigi sorteerisin särgid värvide järgi neljaks ja mustreid/värve kombineerides oli mul ka mingi ettekujutus tulemusest, siis tegelikkus on kordi lahedam. No vaadake neid kolme tekki! Tundub uskumatu, et need ongi kokku õmmeldud tavalistest triiksärkidest. Triibulised ja triibulised j veel mõned triibulised. Ning mõned ühevärvilised samuti.
Seekordne pilt on sinistest ja valgetest särkidest kokku õmmeldud muster, lapitekk Jaagupile.
Suur tänu laste emmele sellise toreda tellimuse eest! Rõõm on seda tellimust täita. :-)

Siin ta nüüd on, neljanda ja seekord viimase triiksärkidest lapiteki muster. Rahulik, soe, mõnus ja mahe toon.
Tekkide juurde tulevad ka dekoratiivsed padjad - tekiga samasugune muster, vatiini peale tepitud, voodriga ja nööpkinnisega.
Järgnevalt saavad kõik 4 tekki borded, voodrid, kandid ja tepingud. Siis lisan uued pildid. Seniks nautige mustreid. :-)

Ükskõik milliseid valmisrõivaid ribadeks lõigates vilgub peas tuluke - kuidas kasutada uues töös ära eelmise õmblustöö huvitavaimaid detaile.
Tikandid, aplikatsioonid, pärlitega mustrid, taskud, etiketid ja kinniseid. Need kõik on abiks uue töö omanäolisemaks muutmisel. Seekord, sõites ketaslõikuriga üle triiksärgi hõlmade, hakkasid mulle lisaks etikettidele ja pisikestele tikanditele passel ja taskute nurkadel silma ka nende kinnised. Nii armsad pisikesed nööbikesed, korrektsed õmblused. Vaatasid mulle otsa ja hüüdsid: "Ära lõika meid katki!" :-)
Nii ma siis peatasin lõikuri ja kratsisin kukalt. Misasja ma siis nüüd teen?
Nii sündiski mõte teha kahele lapitekile taskud mustri vahele, kasutades triiksärkide kinniseid. Neile kahele, mille muster mahutab endasse kinnised - ruutudest koosnevale Kirke tekile ja laiematest ribadest (6cm) koosneva mustriga Karli tekile.

Kirke ja Karli tekile taskute õmblemine

Kirke teki taskutega oli väga lihtne. Kõigepealt lõikasin mustriruudu suurused (12x12cm) tükid koos kinnisega. Kinnise servas peab jääma 1 cm õmblusvaruks!

Järgnevalt tasku aluskanga ruudud, samuti 12x12cm ning õmblesin ringiratast kinni:

Ja Kirke teki taskud ongi valmis:

Taskute asukohta teab vaid teki omanik ise ja saab sinna peita kõik oma pisikesed saladused. Kui tekk pesusse läheb, peab emme varakult ette ütlema:

Keerulisema mustriga plokkidesse salataskute õmblemine.

Pildil on näha 3 mustri plokki - 1 on ilma viimase detailita, kuhu lisandub kinnise liist tasku tegemiseks. Teised 2 on valmis plokid võrdluseks:

3 poolikut plokki, kuhu kangariba asemel õmblen kinnise liistu. Lõikan kinnisega ruudu suurusega 18x18cm, mis oleks sama suur kui teised mustriga plokid. Heleda pluusi liist avaneb ühtepidi, tumedatel teistpidi:

Märgin sälguga õmbluse koha (1cm). Kinnise liistu osa peab jääma sälgust servani 6cm - so sama lai kui teised ribad selles mustris:

Õmblen sälgu koha pealt pooliku mustriploki kangaruudu peale. Sellest tuleb tasku pealmine pool:

Õmblen sälgu koha pealt pooliku mustriploki kangaruudu peale. Sellest tuleb tasku pealmine pool:

Keeran peale õmmeldud detaili parempidi, et see õmblustega alumise kanga külge kinnitada:

Tepin mustri piki mustri õmblusi alusriide külge:

Sama teen ka teistpidi kinnisega taskuga:

Tepin pealmise kanga alumise külge:

Tasku pealmine ruut näeb alt välja selline:

Tasku pealmised pooled on valmis. Nüüd lõikan välja taskutele põhjad 18x18cm:

Õmblen tasku põhja 1cm kauguselt pealmise detaili külge:

Õmblen tasku põhja 1cm kauguselt pealmise detaili külge:

Tasku mustri sees peidus:

Esimene õmblus on kahe ruudu kokku õmblemine ja seda saab teha kiirtehnikas, järjest 120 paari. Hele ruut alla, selle peale tume ruut:

Kui esimesed ruudud paarideks õmmeldud, lõikan lahti ja jagan kahte gruppi. 60-le tuleb kolmandaks detailiks hele riba, 60-le aga tume või punane:

Sellised tulevad heleda keskruuduga plokkide kolmandad detailid:

Uue detaili õmblemisel eelistan jätta õmblusvaruga detaili peale poole. Õmblusvarud keeran selles mustris suunaga keskelt väljapoole:

Ülemises rivis on heleda keskruuduga plokid. Alumises rivis tumeda keskruuduga plokid peale kolmandat detaili ja triikimist:

Ning valmis plokid peale 7 detaili õmblemist ning triikimist:

Natuke nööpe ka! Neid kasutan kõikvõimalike õmblustööde kaunistamiseks:

Uus aasta algab uue ja laheda tegemisega - 32 päevasärki tuleks õmmelda neljaks lapitekiks. Millest alustada?

Kuna materjal on tellija poolt kenasti pestud ja triigitud, siis sellega jääb palju vaeva vähemaks. Otsisin netist suure valiku kõikvõimalikes mustrites ja värvides lapitekke näidiseks ning tellija valis nende hulgast välja neli mustrit.

Jagasin särgid värvitoonide järgi neljaks enam-vähem võrdseks osaks:
* roosades, lillades toonides särgid;
* hele- ja tumesinise ning valge mustriga;
* oranžid, rohelised jm soojad toonid, sh linased kangarestid;
* punased, mustad ja valged särgid.

Järgnevalt lõikasin kõik pluusid algosadeks - esi- ja seljatükid, varrukad, passed. Õmblused ja kõik paksemad kohad lõikasin küljest ära. Kuigi siinsed pluusid on väga kvaliteetsest ja vähe kulunud kangast, viskasin kraed ja mansetid minema. Nööbid jätsin kõik alles, samuti firma märgid, et neid mustrites kuidagi põnevalt ära kasutada.
Soovitan alati kontrollida, et viledaks kulunud materjale hulka ei satuks. Muidu teete suure töö ära ja juba peale esimest-teist pesu võib kogu vaev mõttetuks osutuda.

Nüüd triigin detailid üle ja ribastamine võib alata.
Tumepunane pluusi on siidist. Selle jätsin terveks - siidi teiste kangastega sekka matta oleks patt. Usun, et leian selle kasutamiseks mingi põnevama lahenduse.
Millisest mustrist alustada ning kui suuri ribasid lõigata?
Kuna punane, must ja valge on värvid, mida teistest pluusidest jäävate tükkidega hiljem asendada ei saa, siis alustangi nendest värvidest. Mis siit alles jääb, saab hiljem küll teistesse mustritesse ära kasutada.
Lisan mõned pildid koos kommentaaridega lõikamisest.

Seljatükkide, varrukate lõikamine kahe kaupa. Lõikad ühtepidi ribadeks ära ja nihutad otsad kohakuti:

Lõikad ühest otsast ribad tasaseks, nihutad teiselt poolt otsad kohakuti ja lõikad samuti otsad tasaseks. Sain pikad ribad, mida kasutan Must-valge-punase mustri õmblemisel:

Kui peale musta kangast valget lõigata, puhastan lõikemati ära. Sobib ka tolmuimeja, aga see keerutab mujalt liigselt tolmu üles.

Veel natuke varrukaid. Heledad mustadest eraldi. Lõikad ühtepidi ribadeks ära ja nihutad otsad kohakuti. Otsad tasaseks ning siis teistpidi sobivasse pikkusesse:

Passedest lõikan ribad koos siltidega, et teki mustrisse veidi põnevust lisada:

Passede välimised, ilma sildita pooled  lõikan eraldi:

JÄRGNEB...

Kui ma aasta tagasi oma ettevõtte avasin ja otsisin Eestist võimalusi oma logoga tootesiltide tellimiseks, siis jooksin lõpuks täitsa ummikusse.
Kuna õmblen pigem suuri ja eksklusiivseid tellimustöid (lapitekid, eridisainiga pillikotid ja kott-toolid jmt), siis oli minu eelistus kootud, mitte trükitud sildid. Pika googeldamise ja e-kirjade peale leidsin lõpuks ettevõtte, kes Eestis eritellimusel tootesilte koob ja trükib. Telefonis ja kirja teel ei olnud ettevõte J aga nõus tellimust vastu võtma ega üldse suhtlema vaid nõudis et ma kohale sõidaksin.

Mis mul muud üle jäi. Sõitsin siis Tallinnasse koha peale ja sain teada, et alla 500 sildi ei hakka nad oma masinat üldse käivitamagi. Mis aga trükitud siltidesse puutub, siis sain teada, et minu logo on valedes värvides, mis soovitud taustatoon ei ole neile meelepärane ja mida iganes kõik veel. Lõpuks läksin täiesti lolliks tembeldatuna sealt selg ees minema.

Püüdsin leida veel mõnda ettevõtet, kuid ei õnnestunudki. Lootusetu tundega pöördusin lõpuks ühe reklaamtoodete firma poole. Nemad leidsid nädalase otsimise ja erinevate keelduvate vastuste peale firma, kellelt tellisid minu soovitud 200 trükitud silti. Kootud siltide lootusele olin juba käega löönud. Üks silt läks maksma 0,67€.

Nüüd, aasta hiljem, otsustasin siiski leida võimaluse kootud siltide tellimiseks ning leidsin selle põhjanaabrite juurest.
Mis siin pikalt rääkida, vaadake ise! 

https://3exter.se/en/

Koduleht on mitmes keeles. Olemas on erinevas formaadis kootud siltide hinnapakkumised vastavalt värvide valikule (2, 3 või 4 värvi). On volditud ja peale õmmeldavad sildid.

Kogused 100, 250, 500 või 1000 tk. Tellimuse täitmise tähtaeg 20 päeva peale makse laekumist. No mida sa hing veel oskad tahta.

Saatsin kirja oma sooviga tellida nii volditud (õmbluse vahele õmblemiseks) kui ka peale õmmeldavate siltide kohta. Lisasin logo (küsiti pdf). Seejärel saadeti mulle esialgne kavand ning värvikaart, millelt valisin logole tausta tooni.

Ajaliselt läks kauem, kui lootsin. Kuid pole hullu.
Viperusena juhtus veel, et keegi nutikas oli pakendile ESTONIA asemel kirjutanud FINLAND ning sain sildid loodetud detsembri alguse asemel alles peale jõule kätte. Kuid töö on korralik ja olen väga rahul.
Kui trükitud siltide eest maksin tookord 0,67€/tk siis seekord kootud siltide eest vaid 0,24€/tk.
Olen väga rahul ja tänulik ning soovitan soojalt teilegi. Mina ise sain infot 3Exter kohta teistelt eesti käsitöölistelt, kes olid samuti pakutud teenusega väga rahul.

Kodulehe portfolio lehel on mul teema "Kuidas valmib lapitekk".

See on ülevaade lapiteki õmblemise protsessidest minu pilgu läbi.
Kuna nimetatud teemast on saanud kodulehe statistika järgi kõige populaarseim, mõtlesin huviliste rõõmuks aeg-ajalt veidi täpsemalt lapitööde õmblemisest kirjutada. Ning koos rohkete piltidega, et oleks arusaadavam.

Seekord alustan hetkest, mil olen valmis õmmelnud topeltlaia teki mustriosa. 
Niisiis, teki mustriosa, palkmaja tehnikas, on valmis ja triigitud. Kui tunnete selle mustri vastu rohkem huvi, võite googeldada märksõnadega "log cabin quilt".

Mustrile raamid ümber.
Esiteks raamisin mustri 5cm laiuse fuktsiaroosa ribaga. Kontrastsetes toonides raamistik toob mustri paremini esile. Minu meelest sobib sinna ümber lisaks veel laiem taustatoonides raam (borde). Minu tekkidel on välimine raam e borde 10 - 15cm. Nüüd, mil teki mustriosal on raamid ümber, oleks tekk justkui näo pähe saanud.

Raamide pikkuse mõõtmiseks peab teki mustriosa olema korralikult triigitud ning laotatud ühtlasele pinnale. Mustriosa suurust mõõdan alati plokkide kokkuõmblemise joont mööda, st kindlasti mitte  mustri serva mööda. Servades on kangas lõdvalt, vahest ka triikimisest veidi välja veninud ning sealt mõõdetud pikkus on väga petlik. Kui borded on mõõdu järgi välja lõigatud, kinnitan need nööpnõeltega mustriosa külge. Mustriosa lokkimise jagan sel moel enne õmblemist ühtlaselt kogu pikkuse peale ära.

Kui esimene raam õmmeldud, mõõdan või arvutan järgmise raamistuse pikkused, lõikan välja, kinnitan nõeltega, õmblen. Arvutamise all mõtlesin seda, et alati ei pea tekki uuesti mõõtma vaid võib arvestada eelmistele mõõtudele eelneva raamistuse mõõdud. Sel juhul ei tohiks unustada maha/juurde arvestada õmblusvarusid.
Kui raamid õmmeldud, triigin lisatud detailid, õmblusvarud.

Nüüd mõõdan valmis ja triigin voodri ning panen valmis vatiin. Vooder ja vatiin peaksid olema esialgu teki mustriosast suuremad igast küljest vähemalt 5cm.

Lapiteki kihtide kinnitamine.

Haaknõelte ostmisel kontrollin, et need oleks korralikult teravad ja läbiks riide tõrgeteta. Ise olen haaknõelu paarikümne kaupa juurde ostnud ning nii mõnigi pakk on esialgu olnud kasutuskõlbmatu. Olen neid siis lihvinud küll käia, küll liivapaberitega. Mõnel on ots ikka päris konksus - kui kahe näpu vahelt läbi tõmmata, lausa kraabib sõrmi. Sellised nõelad lõhuvad kanga ära. Müügil on ka spetsiaalselt lapitööde jaoks mõeldud haaknõelu, mis on kõverad.

Laotan triigitud voodri eelnevalt pestud põrandale muster allapoole ning kinnitan maalriteibiga. See ei jäta hiljem mingeid plekke:

Laotan voodri peale vatiini ja lõikan parajaks:

Vatiini jätkukoha kinnitan pikkade pistetega:

Vatiini peale laotan teki mustriosa. Vooder ja vatiin on silmnähtavalt suuremad. Need lõikan parajaks hiljem, kui masintepingud tehtud:

Kinnitan 3 teki kihti haaknõeltega, vähemalt 1 haaknõel mustriploki kohta + porte kinnitused. Sellele tekile kulus näiteks 120 haaknõela:

Lapiteki teppimine.

Teppimisel on abiks laiema kaarega õmblusmasin, pealsöödu tald, suhteliselt peen nõel (70 - 80), kvaliteetne niit ning kummikattega kindaid. Kuid saab ka ilma nendeta nagu minagi alustasin.
Niitidest pakutakse kaubanduses ka läbipaistvat niiti teppimise tarvis - et värvikireva teki teppimisel õmblused liiga silma ei paistaks. Proovisin seda ühel korral, kuid loobusin. See niit on tamiili moodi jäik ja mulle see ei meeldinud. Võimalus on teppimisel kasutada ka näiteks värviüleminekuga niite.

Seekord räägin sirgetest tepingutest, st tepingutest, mis lõpptulemusena moodustavad ruudustiku.
Kõigepealt õmblen ma mööda teki kitsast bordet ülemise ja siis ülevalt alla parempoolse tepingu. Sellega olen teki kihid kinnitanud masinõmblusega kahest küljest - ülevalt ja paremalt küljest.
Seejärel tepin järjest kõik ülejäänud vertikaalsed jooned ülevalt alla. Seda seetõttu, et ükskõik kui hästi teki kihid on eelnevalt nõeltega kinnitatud või kui hoolikalt neid teppida, nihkub õmbluse lõpuks teki serva ikkagi väike voldike. Kui kõik tepingud on tehtud ühes suunas, ei paista see hiljem silma. Kui teppida ridade kaupa üles-alla või pool tekki ühtepidi ja teine pool teistpidi (ei mahu üleni masina alla), siis on ühtlase tulemuse saavutamine märksa keerulisem.
Kõige lõpuks teen kõik horisontaalsed tepingud ning borde ülejäänud kinnitused.
Kui tepingud tehtud, õmblen teki välimist serva mööda ringiratast kinnitava õmbluse ning lõikan ära üleliigsed vatiini ja voodri servad.

Kummeeritud kinnastega on lihtsam tekki masina all edasi lükata, ei libise käe alt ära:

Sirgete tepingutega koguneb õmbluse lõppu paratamatult väike voldike. See kaob kui kõik tepingud lõppevad teki ühes servas. Selle tekiga oli eriti keeruline, kuna vooder on väga libe materjal. Tavalise puuvillasega nii palju kangas ära ei libise. Nüüd lasen haaknõelad servast lahti ja tasandan kihid:

Sellisena koguneb tekk õmblusmasina alla kõige viimase, so vasakpoolsema joone teppimisel.

Sellel tekil on keskmise paksusega vatiin ning eriti õhuke ja libe vooder. Mahtus kenasti masina alla ja laua peale ära. Flanell-voodriga suure tekiga on rohkem ruumi vaja:

<span style="text-decorat

Jagan teiega oma rõõmu - lapitekkide maalt, USA-st, osteti täna minu Etsy e-poest lapitekk.

Minu pisikese valikuga Etsy e-poes on aasta jooksul vist kõige rohkem korraga vaid 8 tööd üleval olnud. Väidetavalt peaks olema vähemalt paarkümmend tööd, et sealsete miljonite tööde hulgas üldse nähtavale jõuda.
Kodukandi rahvas on järjest otse käest minu töid ostnud, st ilma Etsy vahenduseta ning plaanisin oma Etsy poodi hoopis sulgeda. Viimati ei uuendanud isegi seniste toodete makset ja mõned neist aegusid, st läksid müügilehelt maha. Alles jäigi veel vaid 2 tööd - väike beebitekk ja täiskasvanu mõõtudes "Talumehe tekk". Ning just see nüüd ostetigi ära.

Üldiselt peetakse USA lapitöid meie väikese Eesti kõrval konkurentsituteks, kuna neil on lapitekid ja lapitehnika kui käsitöö väga populaarne/traditsioonidega ning tegijaid kindlasti mitmeid tuhandeid. Ainuüksi Etsy poes müüb lapitöid umbes 900 USA käsitöölist.
Ja nüüd sadas minu õuele see õnn, et kaugelt slapihullude maalt osteti just minu töö, siit pisikesest Eestist.

Peale selle, minu lapitehnikas tehtud laste seinavaip "Päike" võitis tänavu USA lapitegijate tiimi augusti tööde konkursi. Selles tiimis on 860 liiget ja see on üks paljudest Etsy käsitööpoe keskkonnas loodud meeskondadest.

Konkursi leht ise minu võidutööga on siin:
http://etsycyberfleamarket.blogspot.com.au/2014/08/august-winners-and-september-shop-hop.html

Ei ütle ka seekord ette, mis töö hetkel pooleli. Eks arvake ära!
Aga muster on lapitehnikas, kaleidoskoop nimeks. Tellija eelistus oli roheline ja selline ta nüüd tuleb. Lisan mõned pildid valmimisest. Välimise värviringie jaoks õmblesin/voltisin mustrisse umbes 3m pikkuse kangariba. Sisemistele ringidele läks veidi vähem.

Esimest korda kasutasin üleõmmeldavaid nõelu, need eriti peened ja painduvad nõelad, et masinale liiga ei teeks, kui üle õmmelda. Seni olen näppude abil kõik kandid ja palistused teinud. Eks ta eelkinnitusega veidi mugavam on küll. Pildi serval on värvide järjestuse spikker:

Järgmised 3m tükkideks lõigatud, volditud, kinni õmmeldud:

Nüüd mustrile kant ja aluskanga peale kinni:

Trummikoti kaane pealmine osa on valmis:

Valmis kott näeb välja selline:

Üleõmmeldavad nõelad ei ole ainsad uued vahendid, mida seekord kasutan. Tegin suurema väikevahendite ostu, kus muuhulgas olid ka mitmed erinevas suuruses lõikematid ja lõikurid. Senine lõikematt (45x60cm) jääb pidevalt väikeseks. Üsnagi tüütu on näiteks 2m laiust kangast 40cm laiusele pinnale lapata, et ketaslõikuriga lõigata. Ostsin 2x suurema lõikemati. Nüüd avastasin, et suurt ja ruudulist lõikealust on väga hea kasutada ka suuremate detailide märgistamisel.
Näiteks kui sel samal trummikotil tuli ümmargustele põhja ja kaane detailidele märkida 1/4 sektorid. Panin ruudulisele alusele ja kohe selge, kus on 1/4 või 1/8. Muidu oleks pidanud mõõdulindiga "võimlema" hakkama.

Ka nöörkandi jaoks suurest kangast ribade lõikamine suurel alusel on märksa lihtsam. 

Järjekordsed pillikotid on valmis. Seekord juba poroloonist pehmenduse ja puuvillase voodriga. Nagu ka eelmistel kottidel, on ka nende kaanel helkurpaelad ja lapitehnikas ornament.
Kottidel on kummist kattega mugav sang, reguleeritava pikkusega ja õlakuga õlarihm. Koti sees tõmbelukuga taskuke pilli tarvikutele.
Kotid on väga pehmed ja soojad, talv juba koputab uksele.

Kannel ise selline:

Tänastest tähtaegadest ja loomingulisest inspiratsioonist
Head kliendid, kes te olete minult töid tellinud ja ootate põnevusega nende valmimist!
Mul on meeles ja kirjas kõik teie soovid, erisoovid, kokkulepped ning samuti tähtajad. Kedagi pole unustatud ega kõrvale jäetud.

Kuid.... minu ettevõte on vaid 11 kuud vana ja tuleb ette perioode, kus tellimustöödega paralleelselt pühendun mõne uue toote või mudeli konstrueerimisele, st erinevate või paremate lahenduste leidmisele, katsetamisele, harutamistele, ümbertegemistele. Seega, kui minu blogis on pikki päevi või lausa nädal aega täielik vaikus, siis see ei tähenda, et olen õmblusmasina või kavandi kausta nurka visanud ja tellimustööd unustanud. Vastupidi, vaikus blogis tähendab, et surfin järjekordsel kõrgel ja vahusel inspiratsiooni lainel, tuul tuhisemas kõrvus ning rõõm hinges.

Vahest manitsen ennast, et kas oli vaja jälle uut kavandit joonistama hakata. Võiks ju võtta vana ja ära proovitud kujunduse, mõõdud või materjalid. Kuid see on igav! Ikka tahaks veel paremat, ilusamat, originaalsemat või lihtsalt praktilisemat.
Mõni tellimustöö annab nii tugeva inspiratsiooni laksu, et kiusatus sellega kohe-kohe tegelema hakata pimestab minu reaalsuse taju (loe: tööde graafikut). Sest eelmisel tööl on juba paigas värvid, mustrid, materjalid, detailidki välja lõigatud ja osaliselt kokkugi õmmeldud. Sellega jätkamine pole enam nii põnev. Siis on vaja üks tugev annus enesedistsipliini, et uued ideed korraks kokku zippida ja eelmised tööd enne ära lõpetada.

Juhtub ka nii, et kui pool tööd juba valmis, tuleb mingi mõtteline blokk ette ja lihtsalt ei oska enam edasi teha. Vaimusilmas vilksatab küll mingi eriti lahe lõpptulemus, kuid selle teostamine jääb kuidagi arusaamatuks ja häguseks. Mõtlen päeva ja mõtlen kaks, vahest tüki kolmandatki, aga mida ei ole, seda ei ole.
Siis pole muud kui uus töö ette võtta ja kangekaelne mõte jättagi uitama. Sellise raske juhtumi korral võtan ma kindlasti ühendust tellijaga ja uurin, kas on võimalik veidi töö valmimise perioodi pikendada.

Nii oli näiteks tellimustööga 12 tooli, heade mõtete kott-tooli. Häbi tunnistada, aga ma tegin neid hea mitu kuud. Aga võttis aega, mis võttis, valmis nad said ning kohalik külakooli direktor veel hiljuti mainis, et need toolid on väga populaarsed. Mujalt kuulsin, et rahvas lausa käib neid kohapeal uudistamas. :-) Seda on küll suur rõõm kuulda ja teada. :-)

Teiseks eriti kaua aega võtnud tellimustööks olid 10 kandlekotti. Nad lihtsalt on nii teistmoodi ja ma ei tahtnud teha midagi, mis oleks samamoodi kui teistel. Ikka originaalsemat, kaunimat, paremat.

Aga ma püüan jätkuvalt püsida graafikus, sest leiba on vaja ja elekter tahab maksmist. :-)
Olen teile kõigile tohutult tänulik, et märkate minu töid, neid hindate ning soovite endalegi.

Mis on tänased, so november 2014 kuni veebruar 2015 tegemised? Paotan teile hetkeks oma õmblustööde kausta, et teaksite põnevusega uusi pilte ja postitusi oodata.

Edaspidised tööd (lingid vastava teema portfolio lehele, kus on sarnased tööd):
* uued kandlekotid, senistest väiksemad, endiselt veekindlast PVC kangast ja tugeva vaheriidega, kuid lisaks ka poroloonist pehmenduse ja puuvillase voodriga;
* trummikott väikesele käsitööna valminud trummile;
* veel mõned väeloomadega (nn uneloomadega) lapitekid nii tüdrukutele kui ka poistele;
* lemmiklooma madratsid väikesele koerte armeele, kes kõik kärsitult jõuluvana ootavad;
* kandlekottide uus mudel - lapitehnikas mustriga, vatiinist voodriga, pestav, pehme ja soodne kuid mitte veekindel mudel;
* temaatilised kott-toolid laste päevahoiule - tunnete ja emotsioonide kott-tool ning värvide ja kujundite kott-tool;
* üks eriti suur ja kaunis lapitekk;
* neli suurt lapitekki taaskasutusmaterjalist, ehk siis isa triiksärkidest lapitekid tema neljale lapsele;
* lisaks on mul mõned toredat jõulukingituste kavandid, väikesed aga praktilised tekstiilist tooted nii suurtele (eelkõige õpetajatele ja kontori rahvale) kui ka koolilastele, et osaleda ühel toredal heategevuslikul jõululaadal.

Soovin teile kõigile kõike kaunist ja palju päikest!

Kui te mõtlete, et ateljee läks koolivaheajale, siis eksite. Koolivaheaeg tuli hoopis ateljeesse.
Nimelt meenutasid noored lapsevanemad, et nemad veetsid omal ajal koolivaheaegasid maal vanaema juures ja mina sain sel ajal puhata (puhata tähendas minu jaoks tööl ja loengutes käimist).
Nüüd on koolivaheaeg ja nemad tahavad puhata, noh niisama tööl käia. Seega võiksin mina lapsed nädalaks ajaks enda juurde võtta. Mis sellest, et ka mina pean töötama. Ega lapsed ei sega mind, nad mängivad.

Nii lihtsameelne ma muidugi ei ole, et lapsi ise ja omaette terve päeva mängimas ette kujutan. Nädalast rääkimata. Kuid kuna mul esmakordselt oma ettevõtte väikese ajaloo jooksul ei ole ühtegi umbe jooksnud tähtaega, siis ma väga vastu ei punninud. Eks ma olengi kaugemal elavate lastelastega üsna vähe aega koos veetnud. Teisi lapselapsi näen seevastu pea iga päev.

Minu senine kogemus ütles, et nüüd valitseb terve nädal aega minu kodus ja ateljees ja üldse kogu minu päevakavas üks suur kaos. Igaühel on algavast nädalast kindlasti omad ootused ja lootused, soovid ja nõudmised. Üsna tõenäoliselt ei ole mul võimalik lapsi veenda, et mul on vaja teatud osa päevast ka omaette olla, keskenduda, õmmelda. Arvestades ka, et saabuvad külalised on üsnagi temperamentsed, st ülekeevate emotsioonidega. Nii argipäeva askeldustes kui ka omavahel mängides.

Ja siis tuli mul idee - ameerikamaa superlapsehoidja seebikast laenatud idee - teha lastega koos meile üks suur ja ilus ühine päevakava.
Kirjutasime paberilehele tegevused, mida igapäevaselt tuleks teha:
* sõõmine 4x
* õues olemise aeg
* joonistamise ja lugemise aeg
* mängu aeg
* TV ja tahvelarvuti aeg
* koosolemise aeg (teeme süüa jm toimetused)
* koos tegemise aeg (ühised mängud või meisterdamised)
* magama mineku aeg

Lõikasime/rebisime need siis paberist välja, jagasime ennelõunasteks ning pealelõunasteks tegevusteks ning lõpuks sai iga tegevus ka kellaaja kõrvale. Joonistamise ja lugemise aja sättisin peale lõunasööki, et oleks keskpäevane rahulik aeg, mil lasteaias on tavapärane lõunauinaku aeg. Laste tegevuste kõrvale märkisin ära, millal on minu töötamise aeg. Samuti panin kirja minu TV aja, tunnikese, mil soovin oma igapäevast seebikat vaadata.
Kirjutasin kogu päevakava suurele paberile suurte ja värviliste tähtedega ja panin maalriteibiga ukse külge. Lapsed kaunistasid ja värvisid, kuidas ise soovisid. Hetke pärast oli vaja sinna lisada veel punase vildikaga neli tähtsamat keeldu - ei karju, ei kakle, ei kaeba, ei kiusa. 

Ega mul erilist usku ega lootust asjasse ei olnud. Kuid üllatus, üllatus, SEE TOIMIS! Täiesti hämmastav, aga see oli lastele huvitav. Nad jooksid iga natukese aja tagant vaatama, et mis nüüd saab. Väiksem veel kella ei tundnud, aga sellest polnud hullu. Lugeda ta juba oskab ja kella saab teistelt küsida.

Esimesel päeval oli hoopis minul raske oma igapäevast rutiini ringi sättida ja oma tööd kella järgi alustada/katkestada. Lapsed lugesid lausa minuteid - söök hilines 5 minutit! Praegu on juba koos tegemise aeg!!! Kohe-kohe algab TV ja tahvelarvuti aeg... 3 minutit veel! Istuvad diivanil, pult näpus. Kas me paneme nüüd riidesse, kohe on õue aeg! Mängime täna koostegemise ajal jälle seda redeli lauamängu! Kui ma vaikselt olen, kas ma võin siin mängida (minu töötamise aeg ja õmblustuba). Tüdruk on nimelt väga vaimustatud minu õmblustöödest, eelkõige lapitekkidest. Seekord käis ta valmivat kiisut silitamas ja arvas et ma võiksin talle veel ka sellise lapiteki õmmelda. :-)

Olen ka oma lastega omal ajal kindla päevakava järgi elanud, kuid ma pole seda kunagi seina peale kirja pannud ega planeerinud igasse päeva konkreetse aja nendega koos olemiseks jmt. See oli nüüd tõesti vahva ja väga motiveeriv.

Olin sellest kogemusest nii üllatunud, et tahtsin seda teiega jagada.

Pildil - nooremad tahtsid proovida ka vabakäe tepingut. Tegin neile kummalegi ühe ümmarguse vatiiniga lapikese, millest sai väike kuuma alus. Nad said teppida sinna peale ringikesi ja triibukesi, st juhtisid lapikest nõela all ringi. Ma hoidsin oma näppe turvalisuse mõttes nende näppude ja nõela vahel. Üks õmbles, teine pildistas. Ülejäänud õmblemise ja nööbimängu pildid ei tulnud lihtsalt välja. :-)

Seekord külastas meie lapihullude seltskond Vastseliina käsitöötuba.
Vihjeks, et eelmisel korral käisime Saaremaal, Leisi Lapikojas vaatamas, katsumas ja katsetamas sealset teppimisraami. Seekord tutvusime teise samalaadsega, Husqvarna tootega, Vastseliinas. Meid võttis vastu ja korraldas toreda äraolemise ühingu eestvedaja, Ilme Aim (fotol).
Pilte ma seekord eriti ei teinud, olin kuulamise ja vaatamisega nii ametis, et lihtsalt unustasin pildistada.
Kadri lubas lahkelt mul siin tema tehtud toredaid pilte kasutada.

Mulle meeldis seal kõik - kõik - kõik.
Hubane käsitöötuba oli rajatud kunagisse talu lauta. Ruumi kaunistasid ja tegid mõnusalt hubaseks uhke lapitööde väljapanek, rohked klaasvitraažid, lahedalt kaunistatud aegu näinud mööbel, hulk kõikvõimalikku põnevat käsitööd, kirev valik diplomeid ja tänukirju ning nagu kirss tordil, rahvusliku ornamentikaga laetalad.

Erinevatest programmidest ja vallalt saadud toetustega on täna kohalikul käsitööühingul kasutada nii kadestamist väärt valik õmblusmasinaid kui ka teppimisraam, mida meiegi uudistama ja proovima tulime.

Kõrvu jäi ka jutt, kuidas vald sealselt käsitööühingult iga vallas sündiva beebi jaoks lapiteki tellib/ostab. Loomulikult ei saa Vastseliina valla beebide hulka võrrelda Tallinna või Harku valla laste arvuga, kuid paarkümmend tekki aastas on siiski päris kena arv ning lapsevanematele kena kingitus.

Saime sellest külastusest kõik rohkelt mõtteid ja inspiratsiooni, et proovida taaskord midagi uut ja teistmoodi. Minu eesmärk on õmmelda esimesel võimalusel üks suur tihetepinguga valge tekk, lisaks veidike kreemikat tooni ja kindlasti ka teatud hulk roosilist kangast.

Selle õmblustöö kavanditele püüan nüüd leida ilusat ja tabavat ühisnime. Kes aitab kaasa?
Tellimustööde puhul panen kavandile nime lapse järgi, kellele teki õmblen. Müügiks õmmeldud seeriad on olnud seni näiteks "Lapitekkide seeria 7 päikest" ning sama nimetusega ka "Lastetoa seinavaipade seeria 7 päikest".

Täna valmivate tekkide seeria sai endale nimeks "Uneloomad". Siinsed uneloomad on kiisu, kutsu, hobu ja öökull.

Lapiteki teppimisest.
Lapiteki õmblemise osas on tellijatel tihtipeale küsimusi, mida ainult jutuga on raske selgitada. Tegin seekord pildid eesmärgiga selgitada tepingutega seonduvat.
Nimelt tepin oma tekke kahel moel - sirged tepingud ning vabakäe tepingud.

Sirgete tepingute eesmärk on kinnitada omavahel lapiteki erinevad kihid - mustrikangas, vatiin ning alusriie. Mul on kombeks teppida läbi kogu tekk - nii mustri raamid kui ka kogu muster ruutudena. Ruutudeks on mustriplokkide ühenduskohad. Mustriplokid on minu tekkidel tavaliselt suuruses 12 x 12 cm kuni 15 x 15 cm mustri ruudud, mille kordumisest kujunebki muster.
Lisan siia kaks fotot. Esimesel pildil ei ole veel sirged tepingud tehtud ja mustri kangas lainetab nagu ise tahab. Teisel pildil on sirged tepingud tehtud - mustriplokkide ühenduskohtades ning ka sisemiste, lilleliste ruutude õmbluste pealt. Tekk on kenasti vormis ning näeb sama kena välja ka peale selle rohket kasutamist, pesemist.

Vabakäe tepingud on dekoratiivsed tepingud. Vabakäe tepingute õmblemiseks panen masinale väikese ümmarguse ja läbipaistva talla ning juhin tekki ise õmblusmasina nõela all nii, et õmblusest kujuneb soovitud pilt või muster. Mulle meeldib kasutada vabakäe mustrit oma tekkide äärtes ehk umbes 15cm laiusel raamistusel, mis ümbritseb teki mustrit. Siinsel tekil otsustasin vabakäe tepinguga joonistada teki serva unekiisu jalajäljed. Iga jälg on teisest veidi erineva suuruse ja kujuga. Aga ju see peabki nii olema. Unekiisu ongi selline unelev ja hõljuv ja ebareaalne. :-)

Seekord proovisin teha ka nn tihetepingut kassi pildi taustale teki keskel ning teki portele kiisu jälgedega sarnase mustri. Tiheteping on ühe joonega tehtud sigri-migri muster, mis ei tohi katkeda ega üldjuhul ka mitte ristuda eelnevatega. Pean tunnistama, et õnnestus esimesel katsel. :-)

Unekiisu tekk, lapitekk seeriast Uneloomad (105 x 130cm) on valmis.
Unekiisu hoolitseb selle eest, et lapsel on ilusad unenäod. Paha ja hirmutava püüab kinni või ajab minema. Kiisu valvab kogu öö hoolega lapse und. Selle tõenduseks on teki äärtel unekiisu jalajäljed. Nagu haldjaloomale kohane, on jäljed veidi segased - ebaühtlase suurusega, veidi hiilivad, vahel kiirustavad.
Materjalina kasutatud puuvillaseid kangaid.
Vaheriideks poolvillane vatiin, aluskangaks flanell, eelpestud. Rohkelt tepinguid.

Järgnevalt Unelooma tekid öökulliga, kutsuga ja hobusega:

Esimene kiire töö ehk eesmärk on saada valmis tellimustöö, mille vihjeks on see pildike siin. Kes arvab ära, millega tegemist :-)
Kui oled minu kodulehte varemgi sirvinud, arvad kindlasti kohe ära. Kui soovid kiiresti samasugust toodet saada, saan veel paar tööd siinsesse graafikusse lisada.

Õigus on neil, kes pakkusid väikekandle kotte.
Seekord on tegemisel 10 kandlekotti pillidele mõõtudega 60 x 15 x 6 cm. Lisan siia kaante pildi - 5 heleda ja 5 karamelli tooni kangast taustal on lapitehnikas ornament ja helkurpaelad. Kottide ülejäänud detailid on mustad, tugevduseks mistra taoline materjal, seest vooderdatud õhukese porolooni ja puuvillase kangaga. 5 kotti on tellimustööd, 5 lähevad müüki.

Hetkel on mul nende kottidega väike loominguline pidur peal. Püüan leida lahendust, kuidas parimal moel kombineerida omavahel kokku poroloonist pehmendus, puuvillane vooder, nöörkant ja tõmbelukk. 

Temaatilised kott-toolid kooli puhkenurka.
Tänane põnev õmblustöö - kott-toolid algkooli puhkenurka, 12 tooli. Lähteülesanne oli 12 kott-tooli mahuga 100L.

Minu soov on luua midagi põnevat ja teistmoodi ning seekordne eesmärk on õmmelda heade mõtete toolid. Igati positiivsed ja rõõmsad ning väikese õpetliku kiiksuga.
Midagi, mis ei oleks niisama kott nurgas vaid tekitaks lastes palju rõõmsaid emotsioone ning annaks neile ka mingi olulise sõnumi.

Palusin koolilt laste jaoks olulisi positiivseid sõnu ning õpetajad panid lastega koos kokku sõnadest väikese nimekirja. Jagasin mulle saadetud sõnad paarideks ja mõtlesin iga sõnapaari jaoks välja ühe kujundliku tegelase. Selleks sai loom, lind või putukas, kes minu meelest kannaks kõige paremini edasi nende sõnapaaride olemust.
Kuna sõnapaare jäi veidi puudu, siis on ühel toolil ei ole veel kavandit. Ning ühe tooli  - kõige esimese valminud tooli - tegin tänase sügise ilma meeleolust tulenevalt helkuri tooliks, nimeks "OLE NÄHTAV!"

12 tooli, 12 sõnapaari, 12 erinevat sõnumit kandvat tooli.
Tark ja terane öökull, usin ja virk mesilane, osav ja sportlik ahv, tore ja vahva lepatriinu, puhas ja hoolas kiisu, tubli ja sõbralik kutsu, täpne ja püüdlik ämblik (so ämblikuvõrk, sest lapsed hakkavad ise ämblikuks), rõõmus ja lahke päike, ilus ja hea päevalill ning tänan/palun, tervis/kallis ja ole nähtav!

Materjalina kasutan mööblikangast, mis on piisavalt tugev ning lapsesõbralikum kui termantiin. Õhematele materjalidele kinnitan alla teise kanga. Vähegi hargnevad kangad palistan overlokiga. Õmblused tepin üle. Täiteks on kott-toolides kasutatavad graanulid. Kinniseks  topelt tõmbelukud.

Tänaseks olen teinud kavandid kõikidele toolidele, muretsenud kangad, täitematerjali, vajalikku värvi niidid,
on kõik koti detailid välja lõigatud, overlokiga palistatud, lukud küljes. Kokku on otsitud ja virnas ootamas piltideks vajalikud värvilised kangad ja teksti jaoks valitud mitte hargnevad materjalid. Järgnevalt jätkan pealiskangale väikeste tegelaste õmblemisega, sõnapaaridele tähtede lõikamise ja kottide peale teppimisega ning siis juba detailide kokku õmblemise ja valmis kottide täitmisega.
Enam kui nädal tööd on seljataga ja lõppu pole veel nähagi.

****************************

Tänane päev kulus tähtede lõikamisele - 24 sõna, so 125 päikesekollast villavildist tähte. Pooled jõudsin ka toolidele külge õmmelda, teine pool jäi kurvalt oma järge ootama. Ka öökulli istme tegin täna valmis, nii suur kiusatus oli vahepeal tähed ja muud kangajupid kõrvale lükata.

Mis on nende sõnade mõte? Ma väga loodan, et need head ja ilusad sõnad annavad lastele edasi positiivseid tundeid. Häid sõnu on ju ikka mõnud kuulda, näha. Ning kuna need toolid lähevad puhkenurka, siis on minu meelest nii tore, kui lapsed peale pingelise tunni lõppu saavad ümbritsetud millestki väga positiivsest.

****************************

Veel üks nädal möödas ja kottidel on kirjad peal, näod ees ning kõik peaaegu valmis õmmeldud. Homseks jääb veel põhjad külge õmmelda ja graanulid sisse kühveldada. Graanulite kotti toppimine on üsna lõbus. Need on imepisikesed ja peaaegu kaalutud terakesed, mis on plastik-kotis staatiliselt "laetud". Kui ma nad kopsikusse võtan ja koti avast sisse püüan valada, siis igast kallamisest suur osa lendleb kätele, riietele, juustesse ja ümbritseva mööbli külge. Veidikene õnnestub ka kotti sisse saada. Selline oli esimese koti täitmine. Nüüd on jäänud veel 11 kotti ja enam kui 1000 L puru kühveldada. Eks näis, kuidas õnnestub.

Ma tõesti loodan, et lastel saab nendega lõbus ja hea olema ning rõõmsad tegelased annavad koolipäevale juurde jaksu ja optimismi.

Ongi valmis!

Viimase töö, kottide graanulitega täitmise, tegime koos Mathiasega (2a). Igasse kotti 70+ kopsiku täit ja koos lugesime ka kõva häälega. Temal oli oma pisike kopsik ja ta pudistas sealt väga hoolega paari graanuli kaupa igasse kotti just õige koguse "terakesi". Enne lõuna uinakut saime 7 kotti täis ja õhtul ülejäänud.

Enne kottide täitmist näitasin Mathiasele toolide peal olevaid pilte ükshaaval ja küsisin, kas see meeldib? Ei meeldi. Aga kas see meeldib? Ei meeldi. Ja nii kõik toolid. Ainult päikese kohta ütles, et mulle see meeldib :-). See on sipelgas :-) Kui kotid said graanuleid täis kühveldatud, veeretas ta ennast nende otsas ja arvas, et talle need toolid nüüd meeldivad. :-)

Viisime laupäevasel päeval kotid kooli puhkenurka kohale ja tegin seal mõned pildid mälestuseks.
Tänud ka kooli kokatädile, kes meile ukse avas ja meie järgi ootas. Tema muidugi muretses, et neid ei jätku kauaks. Ma ise loodan küll, et said vastupidavad - topelt kangad, mitmekordsed õmblused, kahed lukud. Ma usun, et seal saab vabalt otsas karata ja neid ka kõrvust tirida. Päikese kiired on ainult sakutamiseks liiga haprad. Aga õmblused kindlasti seal niipea katki ei lähe.

Üks suvine töö on jäänud seni pildikausta oma blogi ootama.

Nimelt ostis mu poiss endale vana vene auto - ma igaks juhuks nime ei nimeta. Kes teab ja tunneb, vaadake pilti. :-) Ning tegi sellele kapitaalse kereremondi.

Minult tellis uued istmekatted, mis oleksid täpselt samasugused nagu originaalid.
Originaalid olid muidugi mitte ainult vanad ja katkised vaid täitsa ribadeks. Istmete serva alla olid katetele augud sisse torgitud, nendest traadid läbi pandud ja pingi alt kinni tõmmatud. Seljatoe vedrude peal olid ka presendist detailid. Polstrid olid veel täitsa korralikud. Need ei vajanud välja vahetamist.
Vanade katete maha võtmise töö võttis poiss enda peale. Mis oli muidugi viga. Oleksin pidanud paremini uurima, kuidas nad olid kinnitatud ja kuidas uued tooli külge tuleks kinnitada. Ikka ninapidi juures istuma, mitte niisama kaameraga pealt vaatama.

Võtsin seejärel vanad katted ja joonistasin lõiked paberile. Materjali otsimine võttis kõigest paar päeva, tellija vaatas üle ja tunnistas ostetud musta termantiini sobilikuks. Nõudmine oli, et materjal ei tohi läikida ega olla mingi reljeefse mustriga.
Mul oli küll suur tahtmine teha uued ilusamad kui esialgsed - kantidega, korralike kinnistega jmt. Kuid tellija on kuningas.
Õmblesin vanade katete järgi uued valmis, mis osutus suhteliselt lihtsaks tööks. Nöörkandi asemel lihtsalt tepingud. Õmbluste vahel olid siin-seal 4mm nöörist tugevdused.

Pingiserva all olevate aukude asemel lõin metallist öösid, kokku 100 väikest augukest, 10 metallist rõngakest. Õlavarrel oli hiljem öösi aukude tegemisest ja rõngakeste kokku pressimisest tohutu lilla verevalum. :-)
Mis teha, kui jõudu vähe ja peab poole kerega kangi otsas rippuma.
Kuid hiljem selgus, et need öösid olid täiesti liigsed. Traadi augud olid kunagi ilmaasjata katte sisse torgitud. Katete kinnitamine oli hoopis katte servades olevate kanalite ja nende sisse lükatavate traatidega kinnitatud.
Katted ise tulid kenad.
Peab tunnistama, et mulle sellise materjali õmblemine väga meeldib.

Valmis! Yes! Mul on nii hea meel!
Terve suve mässasin toodetega, mis oleks pidanud saama valmis paari nädalaga. Vahepeal, kui väga hulluks läksin, võtsin ette lasteaia põllede õmblemise või remontisin tütre hobuse sadulatekki või õmblesin poisi uunikumile uued tooli katted või tegin oma loomingulise meele rahustamiseks mõned muud väikesed tööd või kingitused.

  

Nüüd üle pika aja ometi üks suur ja kiire töö ja täitsa õigeks ajaks ja varemgi veel valmis kah. 

Kõik täna valminud 40 pinalit on omavahel erinevad.

Seekord pidasin huvi pärast arvestust ka töötundide osas. See tähendab, et iga kord kui tööle asusin, märkisin aja üles. Samuti arvestasin maha puhkepausid. Edaspidi on kergem tellimustele kuluvat aega planeerida.

Minu poolt kavandatud ja õmmeldud kandlekottide mudel nr 2 ja selle mudeli esimesed 10 kotti on valmis. Esimene, vatineeritud voodriga mudel ei olnud piisavalt hea lahendus pillikoti õmblemiseks ega rahuldanud minu kriitilist meelt. Järgmise tellimuse saamisel võtsin ette uue ja veidi professionaalsema välimusega pillikoti mudeli loomise.

Mudeli kavandamine, proovitööd ja esimese tellimuse valmimine võtsid kokku aega ligi pool aastat. Kuid kaua tehtud kaunikene. Pusimist, harutamist ja ringi tegemist oli hullumoodi. Nii mõnigi kord oli tahtmine kogu asi nurka visata ja teha niisama mingid tavalised puuvillased kotikesed. Kuid tänu kannatlikule tellijale, kes kõik mu vabandused rahumeelselt vastu võttis ja kannatlikult aina ootas, andis jaksu jätkamiseks.
Kevadest sai suvi ja suvest sügis ning siin nad nüüd lõpuks on. Minu kallikesed :-)

Piltidel: Kotti jäigana hoidvast materjalist ja veekindlast (PVC) detailide lõikamine. Kastitäis äsja valminud nöörkanti, taskud, sangad jm detailid. Need kotid tulevad on 6 - 7 keelelisele kandlele, so pikkusele kuni 80 cm. 

Materjalid. Koti pealispinnaks on tugev ja veekindel kotikangas (polyester PVC), sees on tugevdusena jäik, mistra sarnane materjal.
Viimistluseks nöörkandid, seespool õmblused kanditud impregneerist kandiga. Koti kaas koosneb paksema kanga kihist lapitehnikas ornamendi ja helkurpaeltega ning alumise kangana kasutatud veekindlat kangast (polüester PVC).
Kaanel olevad ornamendid on kõik erinevad, kordumatud. Volditud puuvillasest rõõmsavärvilisest kangast.
Kotil on mugav kummist kattega sang, reguleeritava pikkusega õlarihm, rihma peal kummist õlak. Koti kinniseks on kahe kelguga tõmbelukk, seespool aga väike tõmbelukuga tasku pilli tarvikute jaoks.

Natuke statistikat täna valminud kottidest (12 tk).

22 m2 erinevaid kangaid
4 m helkurpaela
17 m tõmbelukku
24 m kotipaela
43 m nööri nöörkandile
24 kummist valmisdetaili (sangad, rihma katted)
170 metallist ja plastikust detaili (öösid, pöörad, klambrid jne)
1900 m õmblusi

Arvutan üle materjali kulu, lisan mudeli valmimiseks planeeritavad töötunnid ning koostan pillikottidele hinnakirja.
Piltidel: Kes on kangem, kangas või mina ja masin? Ning valminud töö ehk töörõõm.

Laupäeval külastasime oma lapihullude grupiga Leisi Lapikoda Saaremaal.

Lapimaailm on grupp eesti lapitöö tegijaid, kes kohtusid paar aastat tagasi Tallinna Rahvaülikoolis, lapitehnika kursustel (juhendaja Marja Matiisen). Oleme peale kursuste lõppu regulaarselt koos käinud, et vahetada mõtteid, jagada kogemusi ja õppida juurde midagi uut.

Sõit oli elamus omaette. Ühel pool laeva paistis päike, teisel pool aga kohtusid mustad varjud säravvalgete pilvedega. Taamal sadas nagu must kardin piki silmapiiri. Vikerkaar tegi üle taeva kaare, murdus horisondil ja tuli sirgelt mööda laeineid otse vastu laeva külge. Vaatasin seda ninapidi reelingus ja ei taibanud suures hämmingus isegi pilti teha. :-)

Kohale jõudsime kuivalt, kottides lõhnamas Muhu käsitöö leivad, soojad, mõtelge!
Meid võttis vastu Leisi Lapikoja perenaine, Maire Forsel, laual  vaagnatäite kaupa omaküpsetatud pirukate ja saiakestega.

Alustuseks tutvustas ta meile lapitehnika arvutiprogrammi Electric Quilt 7. Plaanin peagi endalegi sellise programmi soetada, see teema kulus marjaks ära.

Järgnes kokkusaamise põhiteema - sealse teppimise raamiga tutvumine ja proovitööd.
Nimelt on meie teada kogu meie väikese kodumaa peale vaid kolm säärast raami/masinat. Lisaks Leisi Lapikojas olevale raamile, mis on Janome masinate jaoks valmistatud ja nimetusega Happy Jack, veel kaks Husqvarna samalaadset toodet.

Raam on u 3m pikk rullikutega kaadervärk, mille peale keritakse ja kinnitatakse pingesse teki kihid (vooder, vatiin või villaheie, mustrikangas) ning tepitakse kogu pind läbi. Raami peal, rullikutel on õmblusmasin. Teppimise õmblust juhitakse sangadest, mis asuvad mõlemal pool raami.

On olemas ka komplektsed raamid koos masinaga, ka digitaalselt programmeeritavad, kuid meie oleme neid näinud ainult pildilt või Youtubes. Kellel suurem huvi, tippige googles või youtubes "quilting machine". USA lapitöö tegijad tepivad kõik oma suuremad tööd selliste masinate abil läbi. Meil on siiski kasutusel pigem tavamasinaga teppimise võimaluste kasutamine - tekk tepitakse läbi ruudustikuna või ka täiendavalt nn vabakäe tepingutega. Vabakäe tepingu tegemiseks tuleb lapitööd liigutada oma kahe kuldse käe abil masinanõela all ringi, kuni sinna saavad peale kujundid, teppimise muster.

Niisiis, Perenaine Maire tutvustas meile masinatöö peale kinnitada ning me saime kõik oma proovitöö. Raamile sai punane Kangas ning masinale valged niidi, et proovitöö hästi nähtav oleks. Kokku osales meid seekord pool grupist, so 13 tädi. Mõned uudishimulikumad mehed olid ka kaasa võetud. Minagi tirisin enda oma ligi, et ta teaks, mismoodi näeb välja minu järgmine atribuut, mis peab tuppa ära mahtuma. :-)

(Need kotid eelmisel pildil on lapimooride kotid. Mitte ühtegi Armanit).

Päeva lõpus tutvustas Ilme meile veel ühte rahvusvahelist lapiprojekti, milles ta osaleb. Projekti nimeks on Dear Jane ning näitas meile lapi plokke, mis ta selle projekti raames on juba valmis teinud. Kokku peaks saama lõpuks 225 erinevat plokki ning nendest üks suur lapitekk. Projekt on alguse saanud samalaadest tekist, mille õmbles aastal 1863 Jane A.

Ilme oli meile kõigile õmmelnud seekordse kokkusaamise puhul väikesed pitside ja pärlitega pinalid. Nii kenad ja armsad!
Päev oli väga tore ja sisukas ning inimesed kõik ääretult lahedad!
Suured tänud veelkord Kadrile kokkusaamise korraldamise, Mairele toreda vastuvõtu ja Ilmele vahvate kingituste eest. Samuti kõikidele osalejatele, et te nii vahvad ja mõnusad olete! Meie ühispilt on Kadri tehtud.

Valmis suurem kogus laste põllesid, minu jaoks suur kogus. :-)

Kui kevadised tellijad oma kauba kätte saavad, jääb üle veel mõne lasteaia jagu. Loomulikult müün ka üksiti.

Põlled on kvaliteetsest puuvillasest kangast. Tüdrukute põllesid dekoreerivad valge pits ja kuldse nööbiga rosett. Poiste põlledel on ees kikilips. Need on põlled, mida lapsed kannavad uhkusega. Seniste klientide poolt olen saanud siiraid tänusõnu - nüüd pole enam muret, et poisid ei tahaks korrapidajad olla. Laua katmise soovijatest on lausa järjekord.

Väike paus tellimustöödele ja võtsin ette kapinurgas nukrutsenud katkise sadulateki. Tütar tõi kunagi, et ehk saan sellega midagi ette võtta. Tekk ise oli veel täitsa ok, ainult kandid narmendasid ja mõne koha pealt oli kangas ka veidi viledaks kulunud. Harutasin vanad kandid teki küljest ära ja tootja logo kukkus ise prahi sekka maha.
Mul tekkis vallatu mõte teha hallist tekist midagi rõõmsamat, et katta üksikud kulunud kohad.

Lilled teppisin teki peale oma lapimasinaga ja enne viimase lille peale teppimist ütles masin üles. Ära vildistunud tihke polster oli tema jaoks liig mis liig. Puhastasin ja õlitasin ja vahetasin nõelu ja niite, aga masin jäi endale kindlaks. Nii paksu materjali tema enam ei õmble ja kõik. Lihtsalt ei ühendanud pisteid ära.
Viimase lille teppisingi lõpuks käsitsi peale. Kant on kahekordne õhem present ja selle õmblesin peale nahamasina ja spets tugeva niidiga.
Loodan et tüdrukule ja muidugi ka hobusele meeldib.

Ma teadsin, et mu tootefotod on kohati vägagi igavad ja nigelad. Kuid alati on just nii kiire, et millegi uuesti ja ümber tegemine jääb veel kiiremate tegemiste taha varju.
Sain suurt julgustust hiljuti Mathiase ja Caroliniga tehtud piltidest, mida ikka ja jälle rõõmuga vaatan. Ning otsustasin täna Etsy poodi seisma jäänud tekkidest veidi rõõmsamad pildid teha. Tulemus oli endalegi üllatav ning otsustasin neid pilte ka teiega jagada.
Etsy poes on mul hetkel müügis kolm suurt tekki ning siin need uued fotod on.
Rohkem pilte lehel "Portfolio, lapitekid suurtele".
Minu Etsy pood asub siin: QuiltsByMailisDesign

Lapitekk Tormine meri.

Lapitekk Tantsurühm Sukad ja tagi.

Lapitekk Talupoja tekk.

Lapitekk Pime aed.

Eile oli väikemehel 2 tunnine fotosessioon minu lapitöödega, lastele tehtud seinavaipadega, mis juba talvest saati riiulis pildistamist ja E-poodi riputamist ootavad.
2 h ei lahkunud poiss seina juurest, kuhu tekke järjest üles seadsin ja pilte klõpsisin. Tal oli lihtsalt nii põnev.
Mõni päev veel, kuniks tootekirjeldused tõlgitud saavad, siis laen pildid üles ka.

Tekid on vahvad ja väikemees veel vahvam nendega mängimas.

Rohkem pilte seinavaipadest "7 päikest" näed kodulehel "Portfolio, lapivaibad ja komplektid"

Kui juba vanaema juurde tullakse, siis peab saama ka õmmelda.
Seekord otsisime välja kunagi varem pooleli jäänud töö - väikese teksaseeliku, mida tookord pitsikeste ja masintikanditega kaunistama hakkasime. Masintikandid said tehtud ja pitsipaelad ka valmis pandud. Kuid sinnapaika see jäi, kuna väike neiu arvas, et tema sellist seelikut ei küll kandma ei hakka.

Nüüd tuli mõte tollane töö ja vaev kuidagi ära kasutada ning otsustasime sellest hoopis ühe toreda kaisupadja teha.

Töö käik:
1. Sobitasime pitsid masintikandite vahele ja õmblesime peale. Sirge servaga pitsid sirge õmblusega mõlemast servast. Lainelise servaga pitsid kolme sammulise sik-sakiga. Igat erinevat värvi pitsi jaoks uus niidivahetus. Ikka laps ise ja suure põnevusega.

2. Mõõtsime padja (35 x 35 cm), arvestasime juurde väikese varu ning lõikasime pitsitatud pealisriide parajaks, so 38 x 38 cm. Proovisime seda teha lõikuri ja vastava joonlaua abil. Seegi omamoodi kogemus.

    

3. Padjakatte tagumise poole ja kinnise õmbles vanaema ise valmis. Kinniseks panime pesutrukid. Seda seetõttu, et tagumine pool oleks sile, kui tahaks pead padja peale panna.

Trukkide panemine aga oli üsnagi tüütu. Küll ei tahtnud nad kinni jääda või kui esmapilgul jäidki, siis hiljem selgus ikkagi, et truki detailid on mööda vajutatud ja lagunesid laiali. Terve peotäis trukke läks prügikasti enne kui kinnise korda saime.

4. Padjapoolte kokku õmblemine, triikimine.

5. Nööpide sobitamine mustrisse oli kõige põnevam. Kuna Carolin oli ennegi minu nööbivarudega tutvunud, teadis ta üsna täpselt, milliseid nööpe ta tahtis kasutada. Nende leidmine võttis vaid omajagu aega. Oli üsna hämmastav, kui oskuslikult ta valis nööpide värve ja neid ringi paigutas. Eks mõningaid soovitusi andsin ka omalt poolt, kuid 5-aastase lapse kohta oli tema mustri sobitamise oskus lausa hämmastav. Pani nööbi peale, vaatas siit ja sealt ning vahetas teise vastu. Teine värv, teine suurus. Ning niimoodi kogu töö, iga üksik nööp.
Kui pitside vahele sai lõpuks mingi nööbimuster kokku ja tasakaalu, siis pitsivaba suur kolmnurk tundus esialgu üsna keeruline.

6. Nööpide kinnitamine. Kuna sellise suure hulga nööpidei kanga külge õmblemine oleks ääretult tüütu ja aeganõudev, otsustas vanaema need sinna peale siduda. Kõigepealt sirgeldasime padja suurusele paberile padja mustri ja ladusime nööbid sinna ringi. Et kujundus näha oleks. Seejärel võtsin valge heegelniidi ja suure nõela, torkasin 2x kangast/nööbist läbi ning sidusin kanga pahemalt poolt otsad umbsõlme.

7. Kuniks vanaema nööpe ja rosette padja külge kinnitas, tuli selline ettepanek: "Ma võiksin sulle ju teatrit teha, et sul igav ei oleks!". No nii nunnu! Muidugi on tore nokitseda õmblustöö kallal, kui teater tuleb koju kätte. Väga tore teater oli, kolm lugu mängiti läbi, kuniks padjakate valmis sai.

15. juunist 4. juulini 2014 osalesid TuleTulemise üritusel "Külast-külla, käest kätte" teiste hulgas ka minu koduvalla ühingud, seltsid, koorid, tantsurühmad ja orkester, sõidutades peotule peolinna teatesõiduna jalgratastel.

Harku valla TuleTulemise pidustused toimusid Kumnas, Väänas ja Suurupis ning Suurupi üritus oli vallas toimuvate pidustuste tähtsündmus.
Oli äärmiselt vahva näha kõiki neid kollektiive taas kord koos ja esinemas! Kõiki meie laulu- ja tantsulapsi, naisi, mehi, orkestrit! Pea kõik nad läbisid edukalt ka laulu- ja tantsupeole pääsemise tiheda kadalipu ning näeme - kuuleme neid taaskord esinemas suurel peol.

Lapitekk Tuletekk on meeskondlik töö. Teki kavandi autor on Helle Kares, töö põhi on minu õmmeldud. Sellest saad rohkem lugeda minu varasemast postitusest.

Ürituse ametlik koduleht asub siin: http://tuletulemine.suurupi.ee
Suurupi Seltsi FB galeriid saab näha siin: Suurupi Selts

Lisan mõned meeleolukad pildid:

Carolin pakkus, et me teeksime samamoodi kangast prossid nagu nemad olid lasteaias teinud.Ta siis õpetas mind.
Kõigepealt lõikasime mõned erinevat värvi ja mustriga kangast lillekesed.
Seejärel tuli need liimipüstoliga üksteise peale liimida. Ja liimipüstoliga haaknõelad taha ja ongi valmis.

Meie kasutasime kahepoolset teipi, mille ma just hiljuti oma rõõmuks oma elutoast leidsin. Ma ei tea (ei taha teada), kuidas see sinna sattus (no koos igasuguste muude ehitustarvikutega). Kuid mis ripakil see ära! See vahva kleeperull sobis minu käsitöö lauale imehästi.

Ühesõnaga liimisime mõned kihid kangast lilli üksteise peale, vahva nööp kõige otsa. Ikka kahepoolse teibiga.
Lillede servad viimistlesime Vunderist ostetud kanga geeliga Tulip. Et ei hakkaks narmendama ja näeks veidi viimistletum välja. Värv kuivas lõpuks mitu päeva, aga ootamine oli seda väärt.

Kõige lõpuks liimisime, teibi ja teksasest ruudukesega, prosside taha haaknõelad.

Kuna kangast lillede tegemine ja liimimine oli üsnagi lihtne ja efektne, tegi väike käsitöö meister ühe lillega kaardi ja pildi ka. Kaarti te ei näe, see läheb üllatuskingituseks. Kuid pilti võite vaadata küll. Minu meelest igati lahe pilt. Täiesti iseseisev töö, kui kleepimisest nõrkenud vanaema televiisori taga oma vanu konte puhkas.

Ja kuna ma juba sellise vahva teibi oma käsutusse sain, võtsin ette hiljuti käsitöö ringis valmistatud karbikesed ja kaunistasin ära.
Ühele karbile said atlasest roosikesed. Teisele aga igasugust õmbluse temaatilist trini ja träni, mis aegade jooksul kokku ostetud ja omale head ja õiget kohta ootasid. Seekord oli kohe selline tunne, et küll küllale liiga ei tee.

Pehme ja mõnus liblikate-lillede-pitsidega seelik tegi ühe preili nii õnnelikuks, et muudkui pidi ikka sama kanga jälle välja võtma ja mõned õmblustööd veel õmblema.
Suurim soov oli saada retuuse, nii pikki kui lühikesi. Lõike võtsime tema kotist kõige ilusamate retuuside järgi. Joonistasime lõiked. Väike preili lõikas ise lõiked välja ja selgitas kogu aeg, kuidas ja millised need retuusid ikka peavad tulema. Ei ole siin midagi ise nuputada. Sääre pikkus ei tohtinud cm võrra erineda sellest, mis tellija ütles. Pitsi värvi valimine oli väga põhjalik. Kõige õigemat värvi ja laiust pitsi mu muidugi polnudki karbist võtta.

Vahepalaks mainin, et nii vanaema ise kui väike preili on neitsid. Vahest kukub meievaheline suhtlus päris koomiliselt välja. Näiteks on mul töötoas kõik vahendid väga täpselt paigas, kindla süsteemi järgi, et igat vahendit või tööriista ka tagantkätt või pimesi pihku saaks haarata. Ja siis tuleb väike preili ja hakkab näiteks mu nööpnõelu topsis teistpidi laduma, et NII PEAB OLEMA. :-)))) Ja siis me natuke vaidleme, kumba pidi nööpnõelad peavad topsis olema.
Sel ajal kui ma kangast lõikan, sorteerib ta mu nööbikarbi ringi, paneb riiulil töövahendid ÕIGESTI paika. Vaata seda last nagu oma peegelpilti :-))))

Aga retuuside õmblemise juurde tagasi tulles - siin ta väga palju kaasa aidata ei saanud, veniva kanga õmblemine, sh kaarõmblused, kummide õmblus jmt on algajale natuke liiga kõva pähkel.
Aga me õppisime masinat niidistama, mõõtsime koos säärte pikkused, kummid, pitsid jne.

Tulemus on minu meelest väga vahva. Väike preili jäi ka väga rahule. Tegime nii retuusidest kui ka eile õmmeldud seelikust pildid.

Nii armas, kui ta on minu õmblustöödest nii vaimustatud, et tahaks neid kõiki endale kingituseks. Olgu see lapitekk, seinavaip, lapipiltide komplekt....
Ja veel armsam, kui ta tahab ise ka õmmelda. Midagi. Ükskõik mida. Näiteks lapitekki. No selge see, et nii suurt tööd lapsega ikka ette ei võta. Pärast vanaema nohistab tööd lõpetada ja lapsel igav. No siis nukule lapitekki? Aga neid on juba päris mitu-mitu kodus olemas.

Aga teeme seeliku? Teeme!
Trikotaaz välja, selline musta-valge-roosa mustriga. Lilled ja liblikad ja pitsi imitatsiooni mustriga. Väga mõnus, pehme ja armas kangas.

Võtsime mõõdud - vöö ja seeliku pikkus. Kuna seelik tuleb kaheksast siilust, jagasin ümbermõõdu 8-ga ja lisasin krooke ja õmblusvarude jaoks kokku iga siilu laiusele 2cm. Tegime lõike, lappasime 8 kangatükki üksteise peale, nõeltega kinni ja lõikasime 8 seeliku siilu välja.

Õmblesime siilud omavahel kokku, overlokiga. Kahekesi muidugi, et kellegi jalg masina pedaali peale ka ulatuks. Kui siilud koos, õmblesime ka küljed kokku.

Otsisime pehme ja laia kummi ja lõikasime kõhu mõõtu + 2cm ülekatteks. Kumm sai 1x sisse pööratud värvli alla, kolmeastmelise sik-sak õmblusega. Alla serva sama pistega valge pits. Ka kummi otsad sai sama pistega õmmeldud.

Paar tundi koos mässamist, natuke ka harutamist ja seelik valmis. Laps jäi väga rahule. Muidu kiitmisega kitsi preili käis ja silitas aina oma seelikut ja rääkis kui väga see talle meeldis ja kui tore, et me ikka sellise seeliku õmblesime. Järgmiseks on nimekirjas lühikesed retuusid ja pikad retuusid ja lugematu arv igasuguseid seelikuid. Ja peame kohe ruttu õmblema hakkama, muidu ta varsti läheb koju ära ja siis ei jõua neid kõiki valmis. :-)

Nüüd, kus kõik tellimuste täitmiste tähtajad on lootusetult lõhki ja tellijatega uued tähtaja kokku lepitud, on õige aeg võtta ette nö õhinapõhine projekt.
Nimelt tegid Suurupi Seltsi ja naiskoori Meretule naised ettepaneku osaleda nendega koos tänavuse laulu- ja tantsupeo käsitöö projektis.
Selleks on XXVI laulu- ja XIX tantsupeo "Aja puudutus, puudutuse aeg" idee kandja läbi ühise käsitöö projekti Tuletulemise seinavaip.

http://tuletulemine.suurupi.ee/EE/sumboolika/tulevaip

Jutusta oma puudutuse lugu nööbi ja näpunööriga.
TuleTulemise peo meeskonna ühisel ettevõtmisel valmib laulu- ja tantsupeo tule auks TuleTulemise seinavaip. Vaip saab olema eesti käsitöökunstide esitleja ning käesoleva aasta laulu- ja tantsupeo aja ning puudutuse idee kandja.
Lapitehnikas seinavaip kujutab endast Suurupi küla kauneima koha, Suurupi alumise tuletorni ümbruse, kauneimaid motiive. Ajahambast puretud vana valge puidust tuletorn, puude rohelus, mere salapära, päikeseline rand - kõik see on seotud ühte kasutades näpunööri, nööpe, viltimist ja lapitehnikat.
Teki valmimisse on võimalik igal soovijal oma panus anda 1.juulil toimuval TuleTulemise peol Suurupi seltsi käsitöötelgis. Juhendajate abiga saab igaüks valmistada oma näpunööri, mis kinnitatakse TuleTulemise seinavaibale.
Seinavaip jääb meenutama laulu- ja tantsupeo TuleTulemist hetkel Leader meetme abiga renoveerimisel olevas Suurupi muuseum-külakeskuses ning kui muuseum avatakse, on igaühel, kes vaiba valmistamisse panuse andsid, võimalik seda sinna vaatama minna.
Ideekavandi autor Helle Kares!
Väga vahva ja põhjalik kavand, Suur tänu, Helle!

Seinavaiba lapitehniline teostus jäi minu ülesandeks.

Kõige lahedam, et ma ei pidanud hakkama nuputama, milliseid kangaid, värve ja materjale kasutada.
Projektis osalejate poolt korjati kokku korralik kuhi värvilisi puuvillaseid kangaid, kotike triibulisi rahvariide kangaribasid, natuke tumesinist villast ning peoga siidi ja linast pealekauba.

Istusin selle kuhjaga maha ja lappasin kangaid ühest virnast teise. Püüdsin luua vaimusilmas visiooni nende mustrite ja värvide sobitumisest teki taustas - lillerohelist aasa, merevahuseid laineid, päikeselist taevast. No ei kujuta ette, mis sellest kõigest kokku tuleb :-)
Seejärel paar tundi triikimist ja pool päeva kangaribade lõikumist.
Üksikute kangatükkide ribadeks kokkuõmblemisel oli veel üsnagi prognoosimatu, mis sellest küll tulla võib. Kui aga 130cm ribad valmis said ja neid põrandal omavahel kokku sobitama hakkasin, võis saada juba aimu tõenäolisest tulemusest.
Ikka jube sigri-migri tuleb küll!

Esimesel päeval õmblesin kokku lilleaasa. Just sellise nagu kõik need sinised, rohelised, kollased ja lillelised kangad võimaldasid.

Teisel päeval sobitasin sinistest tükkidest kokku mere. Omalt poolt otsisin juurde suurel hulgal ühevärvilisi päevasärgi reste ning veidike hulka ka päikeseloojangu värve.
Kolmandal päeval sobitasin taevaks kõik õrnlillade ja valgete toonidega kangarükid.
Lõpuks said lilleaas, meri ja taevas omavahel kokku.
Ohoi kui kirju, ikka jube mustlaseide seelik tuli kokku!

Õnneks andis tasakaalu ühevärvilisest tumesinisest kangast raamistik ning selle ümber teine raam tumesinistest villastest ja triibukangaste jääkidest. Esialgu oli plaanis sobitada omavahel kokku triibukangaste restid, kuid neid ei jätkunud kohe kuidagimoodi. Projekti kodulehe disainielementidest sain idee sobitada triibukangad kokku ühevärviliste siniste kangastega.

Kui mustriosa valmis, kinnitasin haaknõeltega omavahel kokku teki kolm kihti - mustri, vatiini ja alusriide.Teppisin läbi - raamistiku sirged õmblused, 3 ringiratast.

Järgnevalt vaja veel kant ümber vaiba ja riputuseks aasad vaiba taha. Seejärel vabakäe tepingute ralli mustri peale: lillelisele pinnale lillekujuline, merele horisontaalsed kujundid, taevasse pilvi matkivad jooned. Ainsaks tekstiilist aplikatsiooniks tuleb suur tuleleek. Kombineerituna erinevatest värvidest ja materjalidest. Kõik ülejäänud saab tehtud näpunööridest.

Selline näeb lapivaip välja minu poolt:

Ja selline näeb välja TuleTulemise tekk peale Suurupi agarate naiste disaini.
Lisatud on näpunöörist kujundid ja kirjakesed, märgviltimise tehnikas pildikesed (päike, Suurupi alumine tuletorn, laevuke jm) ning spetsiaalselt ürituse puhuks tellitud logod.
Väga lahe tulemus!
Tänud ja hurraaa meile kõigile!!!

Seekord on tegemisel 10 väikekandle kotti ühele lasteaiale.
Igaks juhuks võtsin ette 12 koti õmblemise, et kaks jääks varuks, kui mõnega äpardus juhtub.

Mudeli konstrueerimine, dekoratsioonide kavandamine, materjalide valik ja muretsemine võttis hea mitu nädalat.

Koti kaane kangast ja polüestrist kihi detailid. Detailide materjali peale joonistamine, nende ükshaaval välja lõikamine ja kahe kihi kokku õmblemine võttis järgneva nädala. Kaane kaunistusteks tegin lapitehnikas värvilised ornamendid, kõik erinevates värvides. Esitükkide peale õmblesin ka helkurpaelad. Need helgivad väga vahvalt vastu juba tubases valguses.

Tagatükkide polüestrist ja jäigast materjalist detailide joonistamine, välja lõikamine, kahe kihi omavahel kinnitamine ning nende peale rihmade, klambri aasade ja klambrite õmblemine võttis järgmised nädalad.

Nöörkantide õmblemiseks tuli lõigata kõigepeale 3cm laiust kandikangast kokku 42 m. Seejärel õmblesin sellest 42m kangaribast ja sama pikast nöörist nöörkandi ning kandi omakorda kottide esi- ja tagatükkide servadesse.

Küljetükkide jäigale materjalile ja polüestrile joonistamine ja välja lõikamine. Küljetükkidekogupikkus on ligi 2m ning ühe koti küljetükk koosneb 4 detailist. Seejärel sai tõmbelukud külge õmmeldud ning igale lukule 2 kelku otsa topitud. Tõmbelukuga külje detailid järgnevalt tugevdava/jäiga materjali külge.

Kotipaela mõõtmine ja lõikamine õlarihmadeks, sangadeks, paela otste kinni sulatamine (hargnemise kaitseks), klambrite külge õmblemine. Kokku läks kotipaela 30m.
Taskute õmblemine, kinniseks tõmbelukud ning taskute koti sisekülje külge õmblemine.

Taga- ja küljetükkide kokku õmblemine.
Päris kõva näputöö, õmmelda kokku kaks jäiga materjaliga tugevdatud detaili, mis jäävad omavahel 90 kraadise nurga alla. Märkimisväärne võitus materjaliga. Näpunukad maas ja küünenahad narmendamas.

Vot ja siin see juhtuski.
Erinevalt eelmistest kandlekottidest, ei ole selle mudeli esi- ja tagatükk sümmeetrilised. Koti tagumine ots on sirge joonega, esiots kumer. Esi- ja tagatükk aga peaksid olema omavahel peegelpildis, et kotiks kokku õmmelda. Ning alles nüüd, esimese esitüki koti külge õmblemisel taipasin õudusega, et nii esi- kui ka tagatükid on seekord ühesuunalised. UUPS!
Nii palju siis täpsest mõõtmisest, hoolikast planeerimisest ja kvaliteetsest õmblusest.

Õnneks suhtus tellija asjasse rahulikult - suvel lasteaed puhkab ja saab ilma kandlekottideta hakkama.

Täna (mai 2014) on see päev, kus pidin esitama esimese aruande oma ettevõtte käivitamise, tegevuse ja toetuse kasutamise kohta.
Kui pakk dokumente oli teele saadetud, istusin korra maha ja vaatasin ajas tagasi. Emotsioon oli nii tugev, et otsustasin võtta fotika, teha mõned pildid oma töötoast ning otsida vanadest välja mõned pildid võrdluseks, kuidas oli ennem ja kuhu olen jõudnud nüüd.
Päris huvitav oli vaadata 3 aasta taguseid pilte, kus kogu töö käis elutoa põrandal. Seejärel sain juba väikese oma nurgakese ja lauakese õmblustarvikutele ja -masinale maja kõige väiksemas kambris.
Täna on minu päralt juba enam kui pool teisest korrusest. Eraldi on kanga- ja tarvikute ladu, õmblusnurk lapitöödele, õmblusnurk koti- ja nahaõmblusteks, lõikuslaud tarvikute riiuliga, puhkenurk ja isegi fotosein. See on töötoa kõige suurem sein rohkete konksudega, kuhu saan riputada oma töid tootefotode tegemiseks.
Lisan siia mõned pildid stiilis "enne ja nüüd".

2009

Õmblustööd sain teha elutoa põrandal, eelistatavalt öösel. Kui pere kodus või ärkvel, peab kõik jälle kokku pakkima.

2011

Mul on juba täitsa oma õmblustoake imepisikese töölaua, sahtlite ja teisaldatava riiuliga. Saan lahti lapata lõiked, sobitada kangaid ja laduda mustreid. Põrand on endiselt parim tööpind.

2014
Varem oli siin selline elutoa mängunurk.

Nüüd on selle asemel töölaud detailide lõikamiseks, triikimiseks, komplekteerimiseks. Laua kohal on miniriiulid igasugu pudi-padi jaoks. Kõik selle nimel, et vahendid oleksid käepäraselt paigutatud ning ümbrus maksimaalselt inspireeriv.

Puhkenurga ja televiisori asemel on nüüd kottide- ja nahatööde lõikamise-õmblemise koht ning ühtlasi tootefotode pildistamise paigake. Põrandal on piisavalt ruumi, et rullida lahti 2 m laiad kangarullid. Samas on hea laduda ja sorteerida ka suurte lapitööde materjale ning sobitada mustreid. Esialgu oli mõte muretseda suur töölaud (2,5m x 2,5m), kuid loobusin. Põrand tundus mugavam, käepärasem ja vähemasti 500€ soodsam ning olemas olevat seina pole vaja eest ära lammutada.

Tagatoas akna alune töönurk näeb nüüd välja selline. Võrdluseks võite vaadata 2011 aasta pilti - ruum ja koht on samad. Nüüd on korralik suur laud tekkide ja teiste tekstillitööde õmblemiseks, mõnus tool, korralik masin. Ning mis põhiline - materjalide ja tarvikute ladustamiseks metallist riiulid, läbipaistvad karbid ja kastid. Läbipaistvas karbis/kastis on mõnus hoida ja kerge taas üles leida niite, nööpe, klambreid, kumme, pitse, paelu, kangaid jne jne.

Ise olen väga rahul. Seinad on hetkel veel üsnagi lagedad ja külaliste jaoks pole mõnusat olemise kohta. Edaspidi on plaanis panna rohkem oma töid seintele ning õmmelda põrandale mõned kott-toolid.

Tänan, kui rõõmustasite minuga kaasa ja hoiate mulle edaspidigi pöialt!
:-)

Seinavaip Huberti mängunurka.
Üks väga inspireeriv tellimus - värvikirev seinavaip päikese, mõmmide ja rongide-lennukitega lapse mängunurka.
Otsisin oma mõmmidega kangad välja ja alustasin tööga juba jaanuari lõpus.
Kujutasin ette, et nädal, äärmisel juhul kaks ja töö on valmis. Kuid aeg läheb ja läheb ja aina nikerdan edasi. Teen korraga kolme sarnast seinavaipa, kuid erinevates värvikombinatsioonides - üks Hubertile, teine lapselapsele ning kolmas müüki.

Kuid nagu ikka, ei osanud taaskord tööks kuluvat aega ja seeläbi tähtaegasid õigesti ette planeerida. Kõik tundub nii lihtne ja arusaadav. Aga kui tegema hakata, võtab iga asi märksa kauem aega kui vaimusilmas ette näen.

Kõik need ruudud alustades kangaste valikust, lõikamisest kokkuõmblemise ja pideva õmbluste mahatriikimisega. Aplikatsioonide valimine, kombineerimine ja paigutamine, mõmmide - rongide - lennukite ja neile kõigile täpselt sama suurte liimiriidest kujundite lõikamine,  aplikatsioonide peale paigutamine, triikimine-kuumutamine, servade läbi teppimine. Taskud, kummitepingud, topeltkinnitused.

Ainuüksi suuri õhupalle kõikide nende värviliste detailide, liimiriiete, tepingutega meisterdasin mitu päeva. Seejärel õiges mõõdus ja sobivas toonis raamistik, kangakihtide triikimine, aurutamine, kinnitamine, läbi teppimine. Kandid. Riputusaasad. Vildiriidest aplikatsioonide šabloonid teha, kangast välja lõigata, peale sobitada, teppida. Dekoratiivsed tepingud bordele. Nööbid jne.

Ei tea, kas saabki enne kevadet valmis... :-)
Piinlik, et teiste tööde tähtajad jälle totaalselt lõhki läinud. Kuid samas on ääretult hea tunne, kui nii toredad, rõõmsavärvilised ja südamega tehtud tööd valmis saavad.

Huberti tekk ongi valmis.

Avaldan väikese saladuse - räägin sellest, mis töö mul praegu käsil on ja kuidas lugu alguse sai.
Nimelt lugu selline, et kui ma 2 aastat tagasi töötuks jäin ja otsustasin palgatööd mitte kunagi enam teha vaid iseendale tööandjaks hakata, soovitas kohalik muusikakool minul kui õmblustööga tegelejal hakata pillikotte õmblema.

Kanneldele, trummidele jne. Proovi mõttes laenasin mõneks ajaks nahamasina ja õmblesin paar termantiinist klaverikatet. Täitsa korralikud tulid välja - kinnitused krõpsude ja klambritega et sõnakuulmatud lapsed koridoris pilliga ei vallatleks, korralikud kandid, õmbluse alla tugevduspaelad jne. Lausa imestasin, et esimese hooga nii hästi õnnestus. Ning mulle sellise paksu ja tugeva materjali õmblemine täitsa meeldis, täiesti omamoodi kogemus.
Seejärel sain tellimuse väikekandle kottidele...

Võtsin õmblustöö hooga ette. Õmblesin kottide pealistükid erinevast taaskasutust materjalidest - teksast, muusikakooli vanast vormikampsunist, velvetist, lisasin helkurid, litrid, rosetid jne. Kuid siis pidin kahjuks laenuks saadud nahamasina tagastama ning kottide õmblemine jäi ootama "paremaid aegu".

  

Samal ajal oli mul käsil äriplaani kirjutamine ning alustava ettevõtte toetuse taotlemine. Esialgu plaanisin muretseda teppimismasina. See on 3 m laia raamistikuga masin, kuhu kinnitatakse korraga suure teki kõik kihid (alusriie, vatiin, lapitehnikas õmmeldud pealisriie) ning tepitakse kogu pind tihedalt ja mustriliselt läbi. Eestis on minu andmetel hetkel selliseid masinaid kaks. Tööstuslikest masinatest ma muidugi ei räägi, ikka väiketootmise omadest.
No vot siis hakkasin kahtlema, kas see on ikka kõige parem valik. Mitu kuud kaalumist ja uurimist ning otsustasin oma ettevõtluse suunitluse osas ringi - nahamasin annab tegevuseks märksa laiemaid võimalusi. Ühtlasi oleks see uueks väljakutseks ja uus on minu jaoks alati põnev.

Kuigi oman majandusalast haridust, osalesin veel paarikuulisel ettevõtluse intensiivkursusel ning koostasin enda meelest jube vinge äriplaani. Esitasin äriplaani ja vastava taotluse jaanuaris 2013. Vastuse tähtaeg, mis oli 1,5 kuud venis lõpuks kolmele kuule. Ootamist ja muretsemist oli palju. Lõpuks siis saabus vastus - eitav. Oma pettumust ja pahameelt ma siin kirjeldama ei hakka. Vaidlustasin otsuse, ootasin tagasisidet lubatud 10 päeva asemel 40 päeva. Ikka eitav vastus.
Mis mul muud üle jäi - võtsin oma äriplaani uuesti ette ja kirjutasin veel 2x pikemaks. Ju siis komisjon ikka ei saanud aru kui tark ja tubli ma olen :-))) Aga seekord ma suutsin neid veenda ning poolteist kuud hiljem, seekord siis detsembris 2013 sain positiivse vastuse.

Nüüd võisin registreerida ettevõtte, tellida nahamasina ja mõned väikevahendid, mis taotluses kirjas. Nahamasina tellimisega läks eriti hästi. Senimaani orienteerusin kasutatud tööstusmasinatele, mille müüki saabumine oli õnne ja juhuse asi. Rääkimata hinnast, mida oli raske prognoosida. Lisaks nõudsid need masinad mitte ainult tööstusvoolu vaid ka kompressorit. Ja oh õnne - kui toetus käes, tulid müüki küll veidi nõrgema võimsusega, kuid ilma suruõhuta masinad, mis uuena maksid sama palju kui planeerisin kasutatud masina jaoks. Kuna ma mööblit remontima ega autotoole õmblema ei hakka, sobis see pakkumine mulle nagu rusikas silmaauku. :-)

Jõuludeks oli masina tellimus saadetud ning nüüd on see "imeloom" kohale jõudnud, kokku monteeritud, õlid sisse valatud ja prooviõmblused tehtud. Ma olen nii happy!!! Töö tempo on esialgu aeglane, kuid 15 koti tellimust ootab ja nende õmblemine saab olema huvitav ja vahva! Eks natuke keeruline ka, sest kogu sellise toote valmistamise tehnoloogia pean ise välja mõtlema, leidma head ja toimivad lahendused, efektsed tulemused. Põnev!

Uus aasta algas eelmisel aastal pooleli jäänud tööde lõpetamisega. Ja neid poolikuid töid on alati palju ja rohkemgi veel. Sest mul on kogu aeg nii palju uusi ideid, mida tahaks kohe ja ruttu teoks teha.

Viimati sain hästi vahvad kangad, millest õmblesin ühtejutti neljale tekile mustrid. Need tekid said nimeks "Pime aed".
Põhitoonideks on tumehall/must ning tumeroosa ja leheroheline. Muster neljal tekil varieerub, samuti mustris kasutatud värvid. Kaks tekki on topeltlaiale voodile, kaks tavalisele üheinimese voodile.

Seekord võtsin ette topeltlaia teki (210x230cm), rombimustrilise, tumepunase raamide ja väikeste ruudukestega teki. Õmblesin sellele vaheriideks õhukese mahulise vatiini ning alusriideks kirju, punastes/roosades toonides siidise kanga. Tekk sai hästi kerge, kohe väga kerge. Nii õhulist ja õrna tekki pole mul seni olnudki. Võtan topeltlaia teki käe peale ja on tunne nagu hoiaksin seal siidilina.
See tekk sobib laiale voodile päevatekiks ja läheb nüüd müüki.

Ülejäänud kolm tekki teen kunagi hiljem valmis. Üks teine põnev töö ootab ka juba pildistamist ja "sildistamist" ning siis võtan ette tööd oma uue masinaga, nahamasinaga. Sain uue ja aasta aega oodatud masina just kätte. Mitmed huvitavad tellimused juba ammu ootavad, mõni neist juba mitu aastat. Päris piinlik kohe.

Aga nüüd on masin käes, kokku pandud, õlid sisse valatud ja prooviõmblused tehtud.
Siia mõned pildid veel täna valminud tekist.

Kui kohalik lasteaed korrapidajatele põlled tellis, oli nende erisooviks saada põlled, mida ka poisid hea meelega kannaksid.
See oli nii vahva soov ning enne kui kavandi kausta ette võtsin, jooksid mu peast 1001 mõtet ja võimalust läbi, kuidas kujundada põllesid, mida just poisid kannaksid mitte ainult hea meelega vaid lausa uhkusega.

Esimene otsus oli jätta ära traditsioonilised taskud, sest ükskõik millise lahenduseni ma jõudsin, ikka olid taskud need, mis sinna juurde kuidagi ei sobinud. Püüdsin ühtlasi välja mõelda, kas ja miks põlledel üldse peavad taskud olema? Kas keegi kunagi neid ka kasutab ja mis otstarbeks? Mina sellele vastust ei leidnudki. Nii jätsingi taskud ära nii poiste kui ka tüdrukute põlledel.

Kanga otsingud kestsid ligi nädala. Mul oli mingi ettekujutus kangast, mida võiks kasutada, kuid ükski ei tundunud see õige. Ei olnud ka kahte ühe toreda mustriga kuid nii poiste kui tüdrukute värvides kangast, et teha erinevat värvi põlled.

Lõpuks, pika kaalumise ja värvidega mängimise tulemusena, otsustasin tumehalli kanga kasuks, mille restid mul olid juba varem olemas. Ning kuna põhikanga mustris kasutatud toonideks olid lisaks tumehallile tumesinine, valge ja sinepikollane, kombineerisin just neid värve oma põllede dekoratiivsetesse elementidesse.

Kui palju ma kavandit ringi tegin ja kuidas lõpuks kikilipsudeni jõudsin, ei hakka ma kirjeldama. Kuid kui poiste põlled juba valmis olid, vahvad kikilipsud ees, alles siis võtsin heledad kangad ette ja viimistlesin tüdrukute põllede kavandi ning tegin esimese proovitöö.

Leidsin, et kui poisid toimetavad kikilipsudes ringi, siis ei saa tüdrukud piirduda millegi lihtsama ja igavamaga. Nii valmisidki valge rinnaesise ja valgete kantidega tütarlaste põlled, kaunistuseks uhke valge rosett - kuldse randiga pärlmutternööp südamikuks.

Need on põlled väikestele tüdrukutele ja poistele. Põlled, mida pisikesed ja tublid abilised kannavad uhkusega nii köögis ema-isa abistades kui ka lasteaias korrapidaja kohustusi täites. Need on põlled, mis kaunistavad selle kandjaid ning lubavad neil tunda end ka tööd tehes soliidse, kauni ja väärikana.

Põlled on õmmeldud kvaliteetsest puuvilla/polüestri segu kangast. Kandid ja paelad on neljakordsest kangast. Kikilipsud ja rosetid on hoolikalt viimistletud, ega kaota kaunist välimust ka rohketel pesemistel. Rosetid on küll käsitsi valmistatud, kui voldikesed on kinnitatud masinpistetega. Rosette mitte triikida!

Põlled on valmistatud kolmes suuruses:
1) põlle pikkus 40cm, vanusele 2 - 4aastat.
2) põlle pikkus 50cm, vanusele 4 - 6aastat.
3) põlle pikkus 60cm, vanusele 6 - 8 aastat

Kui põllede tegemisest käsi juba soe, tegin ühele tuttavale emmele lisaks laste põlledele ka suure põlle. Kuna emme on nagu minagi kanalindude kasvataja ja fännaja, siis sai emme põlle rinnaesisele nunnu kana pilt, alumisele bordele ka natuke linnukesi ja igale poole palju pitsi. Põlle keskosas kasutasin sama kangast, mis oli ka laste põlledel.

Vanaema Koidul tuleb sünnipäev ja nii eriline ja kallis vanaema nagu on "karuvana", väärib ka erilist kingitust!

Laste poolt oli tellimusega kaasa antud hulk värvilisi linaseid kangareste - rohelisi, kollaseid, siniseid, oranže, roosasid, pruune, punaseid. Lisatud olid ka mõned fotod toast, kuhu kingitus läheb.
Kuna toa kujunduses domineerisid heledad toonid ja oli tunda armastust lillede vastu, valisin välja pastelsetes toonides kangad ning otsustasin kasutada suurte lilledega mustrit. Olen seda mustrit juba varem tahtnud proovida, seekordne töö andis selleks hea võimaluse.

Mustri idee sain sellest raamatust:

Taustakangaks valisin tagasihoidliku halli, lumimarja oksakestega kanga. Alusriideks ja kantideks helerohelise puuvillase.

Linane on kangas, mis läheb peale pesu silmnähtavalt kokku ning see tuleks enne õmblustöö alustamist läbi pesta. Kahjuks olid olemas olevad kangarestid liiga väikesed ja eriti hargnevad, need oleksid pesemisel päris ära lagunenud. Õmblesin tausta hallidest satiini ja helerohelise linase ruutudest. Suured lilledega plokid ladusin nende vahele mustrisse. Teppisin kogu teki, ruut ruudu kaupa läbi. Mustriosa ruudud said kroonlehti imiteerivad tepingud, äärtesse lainemustrilised, sümboliseerimaks tema elumere laineid.

Tepingud lisavad tekile ruumilisust ja atraktiivsust ning teevad vastupidavamaks edaspidistele pesemistele. Kõige lõpus lisasin lillede sekka villasest kangast lehekesed.

Karuvana teki mõõdud on 200x220cm. Selle valmistamine võttis aega umbes 80 töötundi.

Mõnus ja hubane...
Tantsurühm "Sukad ja tagid" kinkis oma vahvale juhendajale tantsurühma oma teki.

Uued ja huvitavad tellimused on põnevaks väljakutseks ning selliste tööde õmblemine on küll väga aeganõudev ettevõtmine, kuid annab palju energiat.

Mitu nädalat väga tugevate positiivsete emotsioonidega - rõõmust ja rahulolust pakatavana - töötamine annab vastava energia edasi ka tekile ja selle saajale. Samuti peitsin õmbluste sisse konkreetsed head soovid ja mõtted ning kavandiga said kaasa mõningad häid mõtteid edasi kandvad sümbolid.

Tekk sümboliseerib tantsu ja tantsurühma. Pildil on nii praegused tantsijad kui ka tulevased uued tantsijad, et neid saaks palju - tüdrukud seelikutes ja poisid mustade kübaratega.
Värvid väljendavad rõõmu, patsid/punutised nooruslikkust, tervist ja elujõudu.

Teki keskel on käsitsi tikitud tantsurühma logo ja nende vahva slogan.

Fotode allalaadimisel tuli pähe selline väike salmike, kingin selle tagantjärele sellele toredale tantsurühmale ja nende juhendajale:

Patsid hüplemas tantsuhoos,
seelikud keerlemas kõik üheskoos.
Tantsivad tüdrukud - rõõmsad ja head,
Poisid nende vahel, mustad kübarad peas!
Kõigil piigadel palmikud peas,
juhendaja punases seelikus nende seas!

Mustri materjal puuvilla/polüestri segu. Dekoratsioonides kasutatud villast ja elastaani seguga kangast, lõngasid ja nööpe. Vaheriie on poolvillane vatiin. Alusriie puuvillane. Tekk on läbi tepitud, et anda reljeefsust ja vastupidavust.