Poed on pilgeni täis kõiksuguseid kaisukaid pingviinidest ja kaelkirjakutest kängurude ja jääkarudeni. Karumõmmidest, kutsudest rääkimata.
Kuid ise tehtud asi on ikkagi ise tehtud. Selles on tükike südant ja kindlasti on sellisel loomakesel ka oma väike hingeke sees.
Carolin pani kutsule nimeks Krissu, meie oma koera mälestuseks.
Pildil on lisaks Carolinile ja Krissule pisikese punase karbi sees Carolini õmmeldud lapitekike tema väikevennale.
Sellest oli juttu eelmises postituses.
Kutsu tegemine algas kutsu joonistamisega. Carolin ise joonistas ja lõikas paberist välja. Kõrvad tuli eraldi teha, sellepärast on siin näha ilma kõrvadeta kuts.
Kangaks valisime tibukollase fliisi. Silmad ja kõrvad ka fliisist.
Kuts ongi kangast välja lõigatud – 2 keha, 2 saba, 4 kõrva detaili, silma valged ja silma mustad osad. Õmblusmasina niidistamine läheb väikesel preili juba väga ladusalt.
Kõigepealt õmblesin esitükile silmavalged, nende peale silma mustad täpsid, nina ja suu. Seejärel detailid omavahel kokku. Suuremad detailid õmblesime koos kokku, pisemad õmblesin ise. Fliis on veniv materjal ja algaja jaoks veidi kiuslik.
Igale detaili paarile jätsime kokku õmblemisel ümberpööramise jaoks avause.
Kokku õmmeldud detailidele lõikas Carolin sälgud sisse. Siis jääb õmblus pärast ümber pööramist ühtlasem, korrektsem. Pildil paistavad kaks pisikest kollast pulka. Nendest pidid saama kõrvad, aga tulid liiga pisikesed. Tegime uued ja korralikud lapatsid nagu kutsu pilt ette nägi. Ühest pulgast saime väga hea saba.
Kutsu täiteks on vatiini jäägid. Kõrvade sisse täidet ei pannud.
Ümberpööramise avad õmblesin käsitsi kinni.
Esimesed käpad polnud eraldi detailidena. Need teppisin esitükile, käsitsi, läbi kahe kihi ja vatiini.
Saba õmblesin ka käsitsi.
Lõpetuseks tikkisin viltkanga peale KRISSU, lõikasin sellest kaelarihma ja kinnitasin kutsule ümber kaela.
Nii lihtne see oligi.
Kahe peale õmblesime selle toreda kaisuka valmis poole päevaga.
