Fotod: Silvia Luts
Meie koori, Raudtee Kultuuriseltsi segakoori, viimane väljasõit oli nii vahva ja täis positiivseid emotsioone, et pean seda teiega jagama!
Eks ole kõik meie koori üritused väga vahvad! Kuid neid on liiga palju, et kõiki kajastada. Nii väga tahaks küll – teen pilte ja kogun materjale, kuid sinnapaika see jääb. Ei tea kohe, mille arveltneed tunnid näpistada.
Näiteks meie mullusuvine kontsertreis Itaaliasse. Sellest võiks terve raamatu kirjutada. 🙂 Pilte on mitusada, ainuüksi nende digitöötlus võttis aega nädala jagu öötunde. Teksti koostamiseni polegi jõudnud.
Igal hooajal anname koos meie venna, pasunakooriga, kokku umbes paarkümmend kontserti mööda Eestit, loomulikult osalesime laulupeol, enne seda käisimegi Itaalias rahvusvahelisel koorifestivalil, tänavu suvel läheme Ahvenamaale kontsertreisile. Loetud päevade pärast on ees osalemine XX Eesti segakooride võistulaulmisel Tuljak. Ning aastal 2016 korraldame XV Rahvusvahelise FISAIC koorifestivali.
Aga seekord siis Olustvere kontserdist.
Olustvere mõisas võeti meid vastu mõisa peahoone külalistetoas kuuma kohvi ja omavalmistatud küpsistega. Päikeseküllane ruum vaatega mõisapargile, ajaloolise kaminaga, oli külalistetoaks ka kunagisele krahviperele. Sellises mõnusas õhkkonnas jutustati meile mõisa saamislugu, ajalugu ja sealsest krahviperest.
Hoone oli imeline, olles säilitatud üsna ehedana. Ääretult palju puitu muutis ruumid soojaks ja hubaseks. Säilinud olid isegi algsed aknaklaasid, vähemasti külalistetoa omad. Siiru-viiruline pind andis kinnitust, et tegemist on käsitöö klaasiga.
Originaal oli ka ajalooline kamin ja kroonlühter, viimane on näha ka vasakul pildil. Ärge laske ennast häirida võimlevatest lauljatest, kes valmistuvad esinemiseks. 🙂
See kõik oli nii põnev ja ka veidi müstiline, hoone täis ajaloo hõngu ja nostalgiat. Kohati oli tunne, et olen ise sattunud paarisaja aasta tagusesse aega. Kohe-kohe jooksevad lastetoast välja krahvipere lapsed või krahvinna tuleb külalisi võõrustama.
Näitustel ei ole ma eriti agar stendide lugeja, kuid kohaliku giidi jutustus kunagisest krahviperest tekitasid soovi kuulda ja näha veel enamat.
Mõisa ekskursioon oli elamuse omaette. Milline suurepärane hoonete kompleks!
Peahoones, mis valmis aastal 1903, oli juba tookord rajatud elektrivõrk, telefon, veevärk ja muud tollased mugavused. Hoone juurde kuulusid algselt 33 hoonet ning täna on neist säilinud/renoveeritud 29 hoonet. Kompleksi kuuluvad lisaks peahoonele – vana härrastemaja, valitsejamaja, teenijatemaja, töölistemaja (sepad, meistrid), tallid hobustele ja härgadele, krahvi sõiduhobuste tall (tänane õpilaskodu ja spordihoone), laudad, meierei, meistrimaja, viinavabrik, sepikoda, kaevupaviljon, allikapaviljon, keldrid, aednikumaja.
|
|
|
Tänaseks on suur osa hooneid renoveeritud ning seal asuvad keraamika- ja klaasikoda, sepikoda, villa- ja käsitöökoda, lapi- ja linakoda jmt. Meie külastasime endisesse viinavabrikusse rajatud klaasi- ja keraamikakoda ja sealseid näitusi ning kõrvalhoonetes asuvaid fantastilist miniatuursete puuhobuste näitust (Voldemar Luht looming) ning loomatopiste näitust (Ilmar Tilga rajatud).
Voldemar Tilga miniatuursete puuhobuste näitus oli minu jaoks täiesti erakordne.
Voldemar Tilga oli lõpetanud Vodja Põllutöökooli ja õppinud Olustvere Põllutöökoolis, töötanud Olustvere Põllumajandus-tehnikumis vanemagronoomina ning Eesti Riikliku Sugutäkkude Tallis Viljandimaal ja Saaremaal. Hiljem, kui asutati Eesti Riiklik Hobuste Tõulava, töötas seal vanemzootehnikuna kuni pensionile jäämiseni.Ta oli teatud ja tuntud kui erinevat tõugu hobuste hea tundja ja väljaõpetaja. Ta on jäädvustanud hobuseid paberile, vahasse, kivisse, savisse, kipsi ja puitu.
Tallihoonesse rajatud miniatuursete puuhobuste näitus oli vapustav. See sisaldas puust nikerdatud hobuseid erinevate põllutööriistadega, inimestega ja kõikvõimalikes hobustega seotud tegevustes alustades kündmisest, äestamisest, külvamisest ja heinaveost kuni pulma, laada ja trammisõitudeni välja.
Stendilt võis lugeda, et näitusel nähtud puunikerdistega tegeles Voldemar Tilga peale pensionile jäämist, mil otsustas jäädvustada töid, mida hobustega kunagi on tehtud. Ta lõikas puidust välja ja seadis kokku 450 hobust inimeste, rakmete, vankrite, regede, põllumasinate, tööriistade ja muu varustusega, mis iseloomustab hobuste kasutamist inimeste abilistena. Väga hästi on ta osanud välja tuua muuhulgas ka hobuste meeleolu nende tegemiste juures – kergejalgselt kappavad sõiduhobused, melanhoolse loomuga tööhobused või raskest tööst kurnatud raskeveohobused.
Milline imeline panus ühe mehe poolt tulevastele põlvedele, sõnum meie esivanemate argi- ja pidupäevadest.
|
|
|
Sellise kustumatu emotsiooni olen saanud ka varem vanu mõisasid ja kultuuripärandi paiku külastades. Kui veel palgatöötaja rollis olin, osalesin regulaarselt Harjumaa kultuuritöötajate õppereisidel (aitäh, Riin Kivinurmele ja tema meeskonnale), kus järgemööda külastasime vist küll kõiki maakonna kultuuriga seotud asutusi. Väga rikastav ja meeldejääv ettevõtmine, kus olime ise kordamööda oma valla poolseteks vastuvõtjateks ja asutuste tutvustajateks ning järgnevatel kordadel teistele külalisteks, uudistajateks. Peaks tänavu kerima jalad kõhu alt välja ja osalema külastusmängus Unustatud mõisad.
Aga tagasi Olustverele mõeldes.
Keraamika- ja klaasikojad tekitasid soovi sinna jäädagi, võtta päts savi ja midagi valmis meisterdada või proovida kätt klaasikojas. Millised avarad ruumid, milline valik vahendeid ja toormaterjali, kuumutamist ja glasuurimist ootavad tööd riiulil kuivamas. Savipätsid sealsama lahti lõikamist ootamas.
Muide, klaasikojas on müüa värvilise klaasi tükikesi kg kaupa, tootmisjääkidena. Kuna minu kodukandi külakojas ongi tulemas klaasist ehete valmistamise töötuba, ostsin sealt endale 2 kotikest klaasikilde kaasa. 🙂 Imelik inimene, eksole. Kuid värvilist klaasi pudelitena kogudes on saadaval pigem pruuni ja rohelist, mitte aga oranzi, kollast, sinist jmt värve.
Ka ühiskontsert võõrustajatega, Lehola segakooriga oli väga tore. Saal oli kena, hubane ja hea kõlaga. Ühislaulud kõlasid imehästi ning leppisime kokku kohtuda ka edaspidi. Näiteks osaledes tänavu suvel Olustvere mõisapäevadel.
Suured tänud Lehola segakoorile sooja, südamliku ja meeldejääva vastuvõtu ning laheda ühiskontserdi eest! Suured tänud, meie dirigent Aivar Leštšinski, abidirigent Mariell Aren ja koorivanemad Ülle Vunk ja Lilly Ammon!!!
