Tänasel ajastul läheb üha enam moodi taaskasutus, uuskasutus, zero-waste, upcycle ja kuidas iganes seda nimetada. Mis on ju igati loogiline ja loomulik, sest mida enam kasvab suurtootmine ja ületarbimine, seda olulisemaks muutub säästmine ja kokkuhoid.
Kui ressursse jätkub, siis võiks ju tõesti osta igaks hooajaks uued riided, jalanõud, aksessuaarid jne. Kui vaadata tänapäeva kiirmoe tooteid, tekib küsimus, kas need tooted on kasutamiseks ainult määrdumiseni. Sest kõige soodsamad ja "lahedamad" rõivad oleks tootmisliinilt justkui enne viimistluse etappi maha võetud. Õmblused palistamata, servad ja kaelused narmendavad, varrukad välja veninud või iga detail isepidi kangast välja lõigatud ja seega igatepidi kiivas ja kõver.
Kõik ikka selleks, et toota veelgi "kiiremini, kõrgemale, kaugemale"... ehk siis odavamalt.
Minu kõige esimene lapitekk - õmmeldud vanadest kooliseelikutest ja minu kunagisest suure kõhu kleidist. Voodriks vanad kardinad.
Vestlesin hiljuti kodukandis tegutseva talukauplus kohvik-pagariäri ROHUJUUR juhataja, Teelega, taaskasutuse teemadel. Seni pole ma julgenud eriti kõva häälega välja hüüda, et oma lapitööd õmblen valdavalt taaskasutuse, zero-waste põhimõttel, st tootmisjääkidest. Tootmisjääkideks on suurema õmblusettevõtte juurdelõikuse laualt kõrvale tõstetud juhusliku kuju ja suurusega kangajupid. Kui keegi nüüd mõtleb, et nii võib ajada küll rasket raha kokku: materjal tasuta käes, muudkui vurista kokku ja müü, siis eksib. Reaalsus on see, et juppidest mustridetailide välja lõikamine on kordi ajamahukam kui meetrikangast. Kiirtehnikaid (ribadest ja suurematest ruutudest mustri kiirmeetodil kombineerimine) kasutada ei saa. Iga viimne kui detail tuleb mingist suvalise suuruse ja kujuga kangajupist ükshaaval välja lõigata. Märksa lihtsam oleks osta toon-toonis kangad, ketaslõikuriga pikad ribad lõigata ja sellest mustrid kiirtehnikas kokku õmmelda.
Järjekordne kast erinevaid materjale on minu jaoks tõeline inspiratsiooni allikaks: pakkide viisi erinevat värvi ruudulisi kangaid, trikotaaži jäägid, gobelääni restid, pitsid, paelad, nööbid jne. Nagu aarded, igaühele vaatan sügavalt silma ja tean täpselt, mida just sellest jupist teha saab või millega too teine kokku sobib.
Meie mõnusast vestlusest Teelega sain aga julgust rääkida taaskasutusest oma töös. Tänan, Teele, et andsid mulle kindlust teadmises, et taaskasutus ei ole kokkuhoid vaid elustiil.
Heategevusoksjoni jaoks õmmeldud lapitekk - lastetoa kardinatest ja Aafrikast toodud elevandiga linikutest
Korraliku, kvaliteetse lapiteki õmblemine on tohutult ajamahukas töö. Aja mõiste ei sisalda ainult tükkide kokku õmblemiseks kuluvat aega vaid materjalide hankimist, töö kavandamist, kangaste ja värvide valikut ja sobitamist, detailide lõikamist ning kui muster kokku õmmeldud, siis ka teki kihtide kokku õmblemist ja läbi teppimist. Järgneb veel fotosessiooni valmis tööle, fotode digikorrektsiooni ja kodulehe täiendamist uue toote infoga, pakendamist, sildistamist ja tellijaga kohtumist/pakiautomaati viimist.
Töö õiglane hind peaks seega mahutama lisaks kuludele ka nädala - kahe või koguni kolme töötasu ja maksud. Me ei ela siiski heaolu ühiskonnas. Suurim summa, mida nädal kuni kolm kestva töö eest täna on võimalik küsida, jääb 200-400€ vahele. Lääne pool ookeani, kus lapitööd on väga populaarsed, maksavad sama suured ja kvaliteetsed lapitekid vähemalt 2-4 korda rohkem, kui siinsed hinnad. Vaatamata sellel suur osa lapitekkide õmblejatest läänes ütlevad, et nad ei tee neid müügiks, sest iial ei saa rahaliselt tasa selleks kuluva töö ja materjali kulu, mis see töö endas kätkeb. Seega on seal populaarne õmmelda lapitekke heategevuseks lastehaiglatele, raskustes peredele, sõjaveteranidele jne.
Ega minagi pole seniste ettevõtlusega tegelemise aastatega suutnud endale veel palka maksta. Kõik läheb ringiga tagasi materjalidesse, pakendisse, transporti, tootesiltidesse, tehnikasse, digiteenustesse jne. Aga ma olen õnnelik, sest protsess on see, mida naudin.
Kõige töömahukam seinavaip "Vikerkaar", mille muster koosneb 1638-st detailist ning on kokku kombineeritud minu enda õmblustööde pisikestest jääkidest.
 Vaip vanadest teksadest |
 Voodikate vanadest teksadest ja flanell-särkidest
Padjakatted vanadest teksadest ja tootesiltidest |
Päikesega seinavaibad on õmmeldud tootmisjääkidest, mõmmidega aplikatsioonid on Humanast leitud lastetoa kardinatest.
Nii ma siis istun tohutu kangakuhja keskel ja disainin järjekordset mudelit: pitsidega pinalit, linast kosmeetikakotti, mööblikangast tualett-tarvete kotti, nöörkotte, vöökotte, nukuriideid, lapitekke ja -seelikuid, kott-toole ja pillikotte. Eriti populaarsed on minu disainitud ja õmmeldud kandlekotid.
Võiksin ju teha ainult megasuuri ja efektseid lapitöid seinavaipadest kõikvõimalike mööblikatete ja kardinateni. Kuid vahepeal peab vaeva nägema ka väikeste toodetega, mida on kergem müüa kui suuri ja eksklusiivseid.
Tänan kõiki, kes te minu tooteid hindate või olete aidanud mul hankida uusi ja põnevaid materjale hankida.
Palju päikest teile kõigile!
Kohaliku kooli jaoks õmmeldud kott-toolid on mööblikanga restidest kokku kombineeritud
Tootmisjääkidest ja taaskasutus materjalidest päkapiku sokid
Tootmisjääkidest pinalid
Täisvillastest mantliriide restidest lemmiklooma vaip
Mälestustekk, kuhu sisse on õmmeldud ema pluusid, džemprid ja kampsunid:
Mälestustekid lastele isa triiksärkidest
