Aasta alguses õmmeldud triiksärkidest lapitekid on seni minu töödest üks populaarsemaid ja ka minu enda jaoks väga armas kogemus. No mis ime inspiratsioon mulle tookord peale tuli, aga need tekid õnnestusid tõesti hästi ja see töö meeldis mulle väga.
Ega ei saa ju ühegi teise töö kohta vastupidist öelda, õmblen ikka rõõmu ja naudinguga. Kuid mõni töö läheb veidi rohkem südamesse kui teine.
Nüüd aga hakkasid nendest tekkidest järgi jäänud ruudukesed karbis krabistama ja koju tahtma. Võtsin nad uuesti välja ja pidasin veidi aru – mis ma siis peaksin nendega ette võtma? Emmega oli tookord juttu, et lastele kuluks mõned kotid ära. Midagi väikest ja lihtsat lisaks koolikotile või kotike lasteaia jaoks.
Täna said poistele kotid valmis.
Kerged nööridega seljakotid on paksust linasest kangast. Ühel kasutasin kaunistuseks tekist järgi jäänud mustriruudu ära. Teistele kombineerisin järgi jäänud kangaribadest ja taskutest dekoratsioonid. Igal kotil on tasku ka selja pool. Kottide alumistes nurkades on helkurid. Paelad on kinnitatud metalist öösidega.
Proovisin esimest korda ka natuke keerulisema seljakoti õmblemist kui seni. Seekordne kott on lapimustrilise pealisriidega, veekindla voodriga, kahe sisetaskuga, üks neist tõmbelukuga. Koti põhi, sang, rihmad, ääris ja klapp on nahast. Klapi sees on ka tasku. Kõik kinnised on needitud, nöörid on öösidega, rihmad on reguleeritavad.
Sinisest lapitekist jäid veel mõned mustriruutusid üle. Nendest õmblesin kõigile pinalid – vatiiniga tugevdatud ja läbi tepitud. Sellised pinalid on mahukad ja kerged, pesumasinas pestavad.
Mäletan, kui minu lapsed koolis käisid, siis oli alati pinaleid liiga vähe. Ühes pidid olema harilikud pliiatsid ja tagavara tintenpenid, teises korralik peotäis värvipliiatseid ja teritaja, kolmandas aga ohtralt vildikaid. Poe pinalitel oli tihtipeale üks pisike puudus – need jäid uutele pliiatsitele liiga lühikeseks. Ei tea kuidas täna pinalite pikkusega lood on, kuid tookord said kõik uued pliiatsid kõigepealt paar cm lühemaks teritatud, enne kui pinalisse mahtusid. Siis õmblesingi oma esimesed pinalid ise.
Ja veel üks pilt, kus kõik kotid üheskoos peal.
Tekid ja padjakatted, millest eespool nimetatud kangad uusi tegemisi jäid ootama, said sellised:
Õmblustöödest on nüüd järge ootamas üks suur lapitekk, mida kavandan kevadest saati ega jõua otsusele, mis või kuidas. Mustri idee on olemas, kuid kindlat kujundust ei tule ega tule. Ei ole seda tunnet, et just nüüd on õige ja parim. Kavandis on kolm värvi – must, valge ja roosikarva punane. Muster saab olema nn kaleidoskoobi stiilis.
Teile kõigile aga soovin mõnusat suve jätku ja palju õnne uuel algaval kooliaastal!!!!
